Riigieelarvest moodustab euroliidu vennalike riikide abi rohkem kui 4 protsenti. Ehk ainult kaubanduse taastumine Venemaaga võiks Eestile sedavõrd võimsa kiirenduse anda. Ent seda, mis tingimustel oleks Venemaa nõus meie kaupadele oma turu avama, on parem mitte ette kujutada.

Kui eestlasele vabad käed anda, hakkab ta omaenda firmat ehitama. Vähemalt peitus meis see kirg möödunud sajandi lõpul.

Tallinna üks tähtsamaid ametnikke ettevõtluse alal 1990-ndate aastate alguses oli tuntud teletäht Margus Saar. Sündinud 20. aprillil 1966, sattus Saar Eesti vabanemise ajal töötama Tallinna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitees ettevõtluse osakonna juhatajana. Just tema nimi ehib kõigi Tallinna esimeste aktsiaseltside registreerimistunnistusi. „Naljakas on see, et majandusministeeriumist helistati meile ning uuriti, mida ettevõtte asutamiseks peab täpselt tegema. Aktsiaseltside moodustamise kord oli kehtestatud, kuid milliseid tegevusalasid täpselt tohib lubada, seda tõlgendasid erinevad omavalitsused kohapeal,” meenutab hilisem rahvustelevisiooni toimetaja-saatejuht ajakirjas Eesti Majanduslugu. Suure osa toonastest firmade asutajatest moodustasid naised, sest just-just oli lahti läinud teenindusettevõtete jagamine erakätesse. „Meenub üks sümpaatne juuksuriproua, kellele tuli vähemalt pool tundi selgitada, mis asi see ettevõte üldse on, mida kujutavad endast asutamisleping ja kas raha peab ettevõtte asutamiseks kah olema. Tavalistest reatöötajatest pidid töökoha kaotuse hirmus saama ühtäkki ettevõtete asutajad ja juhid.

Ingliskeelsete nimedega äriühinguid püüdsime üldiselt mitte kirja panna. Seda enam, et vahel olid nimed pandud kirja nii, nagu need inglise keeles hääldamisel kõlavad.”

Paljudel eestlastel olid läbi okupatsiooniaja sälinud mälestused Eesti ettevõtlusest. Kunagise suurima karusnahakaupmehe Max Abramsohni (sündinud 15.märtsil 1880) poeg Gabriel oli nõukogude ajal pesuvabriku Marat peadirektor ja Abramsonide majast Viru tänaval on Eesti Ekspressi pikki lugusid kirjutatud. „Pikakarvaline opossum ja kotikunahad, Austraalia känguru ning Kanada naarits ja skunks läksid hästi kaubaks,” meenutab Abramsohni poe teenindaja Erika Aulik oma mälestustes.

Nii Max Abramsohn kui ka Nikolai Kultas, kuulsa Vabaduse väljaku kohviku omanik, saadeti ettevõtluses süüdistatuna kommunistide poolt Siberisse, ent suutsid sealt eluga tagasi tulla. Eesti kuulsal „rukkikrahvil” Friedrich Georg Magnus von Bergil – Sangaste mõisa omanikul – aga Siberisse minna ei tulnud, sest 1845. aastal sündinud mees suri rahuaja Eestis aastal 1938.

Ka nõukogude ajast mäletab rahvas ettevõtlikke inimesi. Nende hulgas Kirovi-nimelise kalurikolhoosi esimeest Oskar Kuuli, kelle ajal kalurikolhoosi territoorium hõlmas 400 kilomeetrit mereranda ja tööd anti 7000 inimesele. Kolhoosil oli 48 suurt kalapüügilaeva ja üle 50 väikese traallaeva. Oskar Kuuli töömehetee kulges ka läbi nõukogude riikliku julgeoleku organite, sest mitte igaüht ei saanud usaldada Nõukogude Liidu paljusid sõjaväeobjekte peitnud Viimsi, Kakumäe ja Kaberneeme valitseja kohale.

Päev, mida Eesti Vabariigi uuema ettevõtluse ajaloos võib uhkusega meenutada, on 12. juuni 2006, mil Enn Pandi ja Ain Hanschmidti aktsiaselts Tallink omandas 100 protsenti Silja Oy Ab aktsiatest, saades Tallinkist suurema Silja laevafirma omanikeks. Tallinki puhaskasum ülevõtmise ajal oli üle 30 miljoni euro, Silja Line’i kahjum aga 106 miljonit eurot aastas. Huvitav on märkida, et nii Tallinki toonane juhataja Enn Pant kui ka järgmine juhataja Janek Stalmeister olid enne laevatajateks hakkamist rahandusministeeriumi ametnikud. Enn Pant töötas rahandusministri kantslerina, Stalmeister aga välislaenude talituse juhatajana.

Läänemere kuningateks tõusnud eestlased ennustasid ette teisigi edulugusid. 18-aastaselt firma Taxify asutanud Markus Villig hingab rahvusvahelisel turul selga firmale Uber ning tõmbas eelmisel aastal aktsionäride sekka Hiina hiigelfirma. Eesti rikkaimateks meesteks on rühkinud valuutavahetusfirma Transferwise’i asutajad Taavet Hindrikus ja Kristo Käärmann.

Just ettevõtetes peitub Eesti edasiviimise power, mitte aga Eesti riigiasutustes, riigipraamides, riigirongides, riigituulikutes või riigimeedias. Kahjuks võime saja-aastase Eesti Vabariigi pidustustel eestlastena nentida, et tänapäeva tööstusrevolutsioon ei toimu mitte Euroopa Liidus, vaid eelkõige Ameerikas ja Hiinas. Superakud, elektrisõidukid, kaubandus ja internet on kindlalt jänkide ja hiinlaste käes; Google’ile, Alibabale, Amazonile ja Facebookile ning Net-
flixile on Euroopal vastu panna vaid ... Spotify muusikamüügiteenus. Midagi on mäda Euroopa ettevõtlusvabaduse ja julgusega!

Eesti Vabariik ei astunud Euroopa Liitu ainult eurotoetusi saama, vaid ka Euroopat muutma. Väga head tööd Eesti e-mõtlemise kuulutamiseks maailmas on teinud meie endised riigijuhid Toomas Hendrik Ilves ja Andrus Ansip. Tee on lahti, noorte haridustase hea – võib-olla on just eraettevõtlusel võimalus Eestit vaimselt suurena hoida.

Eesti Vabariigi vabanemise ajal kõige muljetavaldavamalt kasvanud ettevõtlusorganisatsioon on Pereettevõtjate Liit. Kas selles liidus või mitte, Hanschmidtid, Kraftid, Pollid, Tavastid, Jõelehed, Paltsid, Hääled ja mitukümmend teist tuntud perekonda on uue iseseisvuse ajal jõudnud ettevõtlusjulguse pärandada uuele põlvkonnale. Eestil veab, kui see uus põlvkond suudab rinda pista ameeriklaste ja hiinlastega.