Kui põllumajandust tabasid rasked ajad, kukkus ettevõtte lehmade arv pea poole võrra, ligi 300-le. Õige pea sai selgeks, et nii väikese arvuga ei mängi kohe kuidagi välja. Siis saadi uus laut, lisaks tehti teisigi vajalikke muudatusi, misjärel hakkas loomade arv taas jõudsalt kasvama. Praeguseks on ettevõttes 550 lehma, kes annavad 11–12 tuhat kilo piima aastas. Agronoomi hariduse ja pika kogemusega ettevõtte juht Teet Kallakmaa on veendunud, et sellise arvu lehmadega suudab juba päris edukalt piimaturul majandada. Siin päris see loogika ei kehti, et mida rohkem lehmi, seda edukam ettevõtmine.

Nii et karja suurendamise asemel keskendutakse toodangu ja selle kvaliteedi kasvatamisele. Ning sellele, kuidas piima omahinda ehk tootmiskulusid veelgi rohkem alla saada. Sest mida rohkem jääb ettevõtjale kätte ressurssi, seda enam saab seda tootmisesse investeerida.

Kuid investeeringute tegemisest ei saa üle ega ümber, eriti veel tootmises. Neid on tehtud samm-sammult. Nüüdseks on eurorahade abil renoveeritud kaks vana lauta ning püsti pandud üks uuski. Kokku on ettevõttel neli vabapidamislauta koos lüpsiplatsiga. Farmikompleksi on juurde ehitatud ka silo-, sõnniku-, sööda- ja tehnikahoidlad. Kõik investeeringud on ennast vägagi õigustanud, sest nõukogude ajast pärit hooned olid mitte ainult amortiseerunud, vaid ka pilla-palla mööda ilma laiali. Nüüd on kõik oluline ühte kohta koondatud, et oleks märksa efektiivsem ja mugavam toimetada.

Piimatootmisele lisaks tegeleb ettevõte teravilja ja rapsi kasvatamisega. Esmalt tehti seda puhtalt enda tarbeks, sest peale lehmade vajasid kunagi siin ka sead sööta. Kuna maad ja ressurssi jagus, hakati teravilja ning rapsi vaikselt välja müüma. Praegu läheb üle poole teraviljast ja rapsist müügiks.

Kriisi ajal lõpetas nii mõnigi piimatootmise, et puhtalt teravilja- ning rapsikasvatusele üle minna. Kallakmaa seda aga õigeks ei pidanud, uskudes, et Eesti tulevikuks on ikka piimatootmine ja loomakasvatus. Viimaste aastate kasin ilmastik ning hinnad on näidanud, et mehel oli tuline õigus.

Ilmaga pole meil juba mõnda aega vedanud. Põllumehe hommik algab ikka nii, et esimese asjana tuleb ilmaportaalid lahti lüüa, et aru saada, mis ees ootab. Ellu jäävad need, kellel piisavalt kogemust ja nutikust.

Julgelt võib öelda, et möödunud aasta oli paarikümne aasta üks keerulisemaid. Suve õieti polnudki, ent talv tuli õigel ajal. Pea kuu aega olid kultuuride kasvufaasid nihkes, kõik valmis liiga hilja. Tegelikult on pea igal aastal midagi uut pakkuda, nii et igav ei hakka. Kuid eks see risk ole põllumajandustootmisesse juba eos sisse kirjutatud. Põllumehe valik, põllumehe risk.

Kuid ilm pole kaugeltki ainus väljakutse, mida elu pakub. Kui laudas jagub tööd aasta läbi, siis põllul on suvel tööd kordi rohkem kui talvel. Eks see ole eraldi kunst, kuidas seda keerulist dilemmat lahendada. Suvel tuleb lihtsalt võimalikult palju ajutisele tööjõule ja praktikantidele panustada, et talvel poleks töötajate nimekiri koormavalt pikk. Probleemiks on seegi, et asjalikke inimesi, kes oskaksid ja tahaksid laudas toimetada või traktoriga põldu künda, pole lihtsalt kusagilt võtta. Nii et võõrtööjõud tundub olema möödapääsmatuks lahenduseks, kui soovime ka edaspidi Eesti piima juua.

Tulevikuplaane on ettevõttel mitmeid. Kuid eks need kõik teeni eesmärki toota palju ja kvaliteetset piima.