Alsace'i maaliliste külade Rieslingit (seal pruugitakse seda koos rahvustoidu hapukapsaga) on meil juba mitu head aastat joodud ja hinnatud. Siiski väärib uus tegija Paul Zinck (loe: tsink), kelle kohta minu raamatutest suuremat ei leia, täit tähelepanu.

Zincki Riesling on stiililt isegi magusapoolne. Aroomis saavad kokku õun ja mesi. Maitse on hästi mahlakas, aromaatne, värske, selles leidub tsitruseid, virsikut, järelmaitse intensiivne ja pisut terasene. Vein on pärast pudeli avamist veidi keelel pärlendav. Meil leiduvatest on see küllusliku stiili poolest võrreldav Lorentzi omaga, teised (kui ehk Pfaffenheim maha arvata) on enamasti õhemad ja happelisemad. Zincki Tokay – Pinot Gris, on veel täidlasem ja magusam, Gewürztraminer lausa dessertvein sinihallitusjuustu kõrvale.

Teine viimase aja huvitav leid on Peter Lehmanni (loe: leemann) Riesling Austraaliast Barossa Valley'st (Adelaide'i) linna lähedal. Olgu nad siia ühte artiklisse liidetud kasvõi mõlema veini autori saksa juure pärast.

Vastu ootusi on Barossa Riesling hoopis kuivem kui ta sugulane Alsace'ist, kuigi tavaliselt on Austraalia ju magusapoolse veini maa. Aroom on värske, terav ja õunane, selles tunda ka tsitruseid, mandlit ja pisut bensiini. (“Bensiin” on termin, mida pruugitakse sageli vanade Rieslingite aroomi iseloomustamisel. Mõni daam ütleb kogunisti, et atsetoon ja heidab pilgu küüntele. Ilma naljata, see on õilis aroom!).

Maitse on kuiv, happene ja vürtsikas üsna sirgjooneline, selles on tunda rohelist õuna ja veidi röstitud leiba.

Head veinisõbrad! Unustage nõukogudeaegne mälestus halb jubedast Bulgaaria Rieslingist “Kuldsed liivad” ja nautige tõeliste Rieslingi-meistrite kätetööd.