Kala on läbi aegade olnud üheks inimese põhitoiduks. Püügiviise on loendamatul arvul ja iga rahvas peab omast kinni. Peamised püügipiirkonnad asuvad väikesel sügavusel piki rannikut. Igal aastal püütakse kogu maailmas miljoneid tonne kalu, limuseid ja vähilisi.

Pooled mereandidest tulevad kasvatustest
Arenenud maades on kalapüügist saanud tehnikamahukas tööstusharu. Kalurid avastavad kalaparvi sonarite ja radarite abil. Kalavõrgud on samuti üha suuremad ja täiuslikumad. Tohutu suured laevad-kalatehased väljuvad avamerele mitmeks kuuks. Nad püüavad tonnide kaupa kala, mis kohe puhastatakse ja sealsamas laevapardal sügavkülmutatakse või konserviks valmistatakse.
Nii nagu maale loomakasvatusfarme, on merre loodud tõelisi kalakasvatusfarme. Hiina ja Jaapan kasvatavad kultuurtaimedena suuri vetikaid, aga samuti krevette ja austreid. Euroopas on enam spetsialiseerutud rannakarpide (austri- ja karbikasvandused) ning lõhe kasvatamisele. Parimad lõhekasvatuse asjatundjad on norrakad. Üha rohkem on levinud ka tursa- ja tuunikasvatused.
Vesiviljelus on kalade, karpide, vähkide ja veetaimede (nt vetikate) kasvatus, kasutades tehnoloogiaid, mis on mõeldud nende toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused. See on üks kiiremini kasvavaid toidusektoreid maailmas, mis juba annab meie planeedil poole kogu tarbitavast kalast. Euroopas saadakse vesiviljeluse teel umbes viiendik kalatoodangust.

Millised on kala tervislikud omadused?
Kala on kasulik toiduaine, sest on kergesti seeditav ning temas leidub vähe kaloreid, ent ohtralt toitaineid.

  • Kala sisaldab vähesel määral süsivesikuid (oluline diabeetikutele) ja vähe naatriumit (tähtis keedusoolavaba dieedi jaoks).
  • Kala sisaldab 13-23% täisväärtuslikke valke, rasvasisaldus kõigub sõltuvalt kala liigist ja püügiajast 0,1-33% vahel.
  • Kõige väärtuslikum on kalas tema hästi talutav rasv. Eelkõige sellised kalad nagu angerjas, lõhe ja tuunikala sisaldavad oomega-3-rasvhappeid, mis kaitsevad südame-veresoonkonnahaiguste eest.
  • Kala sisaldab palju vitamiine (A, D, B2, B6 ja B12) ja mineraalaineid (fosforit, rauda, magneesiumit ja kaaliumit).
  • Kalas leidub ka eluks vajalikku mikroelementi seleeni, mis kaitseb südameinfarkti ja vähi eest.
  • Kõikides merekalades on rohkesti joodi, millest meil rafineeritud toiduainete ajastul tihti vajaka jääb.
  • 100-150grammine merekala võib katta u 200 milligrammi inimese joodivajadusest.
Eestlased söövad kala liiga vähe
Arstid ja toitumisteadlased soovitavad süüa 35-40 kilogrammi kalatooteid aastas, mis teeb ligikaudu 100 grammi päevas. Sellest numbrist on eestlaste toidulaud väga kaugel.
Kuigi Eesti on mereriik ja jõgesid-järvi on meil ka piisavalt, on läbi aegade ikkagi eestlane toiduna eelistanud kalale liha. Uuringutest on teada, et Eestis tarbitakse kalatooteid 3,7 korda vähem kui lihatooteid. Eestlased söövad vähem kala kui põhjamaad ja muu Euroopa.
Statistikaameti andmetel tarbiti Eestis 2010. aastal kala 10,5 kilogrammi aastas ühe elaniku kohta, mis on Euroopa Liidu vastavast keskmisest (24 kilogrammi) üle kahe korra vähem. Euroopa riikide suurimad kalatarbijad on Island (88,4 kilogrammi), Portugal (63 kilogrammi) ja Norra (46 kilogrammi).
Pole juhus, et kõrgeim keskmine eluiga on saareriikide Jaapani ja Islandi elanikel, kelle põhitoiduks on kala. Seega ei ole vaja muretseda kala liigse söömise pärast, küll aga liiga vähese söömise pärast.

Miks eestlased kala ei armasta?
Vladislav Koržets on oma õpiköögis (www.opikook.ee) nimetanud põhjused, miks eestlased kala ei söö.

  1. Lähisminevikus panid kalaroogade reputatsioonile põntsu läinud sajandi 60ndatel kogu NSV Liidus kehtestatud neljapäevased kalapäevad. Kuna valdavalt valmistati road külmutatud-sulatatud kalast, siis polnud need eriti maitsvad. Lisaks hirmutas nii mõnegi kalatoitudest eemale lehk, mis kalapäevadega kaasas käis.
  2. Kala oli mitu korda odavam kui liha. See aga sünnitas kala väärtusetuks või väheväärtuslikuks toiduks pidavat hoiakut, mis pole meie alateadvusest kadunud veel nüüdki, mil enamiku kala kilohind käib lihahinnast kõrgelt üle.
  3. Kala rikneb kiiresti ja värske kala j õudmine turule või poodi nõuab eriti head logistikat. Kiire riknevuse tõttu kasutatakse rohkelt kalade sügavkülmutamist, mis aga vähendab kalatoitude kvaliteeti.
  4. Koju toodud värske kala ettevalmistamine on üsna töömahukas (kui võrrelda lihalõikamisega) ja pole ka kõige mugavam ega puhtam tegevus. Soomused lendavad mööda kööki laiali, kuivav kalalima kleepub kitina tööpindade külge, sisemused haisevad, veri määrib ja teravad luud vigastavad vilumatu kalapuhastaja sõrmi. Tõsi, me võime osta kala ka puhastatuna või fileerituna ning see teeb koduse talitamise märksa hõlpsamaks, aga hinna kallimaks.
  5. Kala nõuab söömisel ettevaatlikkust. Kui hoolikalt me ka peeni luukesi välja ei nopiks, võib mõni pehme, peaaegu nähtamatu luu meile kurku sattuda ning köhimist või suisa kurguvaeva valmistada. Kala ei saa süüa aplalt ja hooletult.
  6. Kala valmistamine nõuab oskusi. Ühe korraliku kalaroa valmistamine, kui teha seda algusest lõpuni ise, on kodune kangelastegu. Ja mis parata, et me pole selliseks ennastohverdavaks kangelaslikkuseks sageli valmis.