Kallis avokaado on kodumaal odav metsavõi
Avokaado on tuntud ka metsavõi, alligaatoripirni,
pirnloorberi ja kasvatuspiirkondades isegi vaese rahva leivakattena.
Pirnloorberi kodumaaks on troopilise ja subtroopilise kliimaga
Kesk-Ameerika alad ning tõendid puu kultuuristamisest ulatuvad ligi
seitsme aastatuhande taha. Euroopasse tõid avokaado hispaanlased XVI
sajandil. Avokaado vili, mis botaaniliselt võttes kuulub hoopiski
marjade hulka, on tavaliselt pirnja kujuga. Vili on pealt kaetud krobelise
või sileda, vähem või rohkem õhukese kestaga.
Tavaliselt on koor tumeroheline, kuid leidub ka pruunika, pronksja või
mustja värvusega sorte. Et tegemist on luuviljaga, siis selle poolitamisel
leiame avokaadost luustunud seemne. Kest ega luustunud seeme süüa ei
kõlba, kuid nende arvele võib mõnedel juhtudel langeda
kuni neljandik vilja kaalust. Seemnest saab huviline heal juhul pärast
pikka idandamist endale isikliku avokaadotaime kasvatada. Avokaadost
süüakse vaid viljaliha. Viimane on koorealuses kihis valkjasrohelise
värvusega, vilja keskosas aga kreemja tooniga. Kõige paremini
maitseb avokaado siis, kui ta on täielikult valminud. Mekk on avokaadol
suhteliselt mahe ja erilise maitseta, tundlikuma maitsmismeelega inimestele
meenutab mõnevõrra pähklit. Viljaliha õli- ja
mahlarikkus loob tunde, nagu sööksime midagi pehmet ja kreemist. Et
vilju veetakse meile kaugelt, siis koristatakse need pooltoorelt ja sageli pole
ka ostetud avokaado jõudnud täielikult valmida. Avokaado on
täisküps siis, kui vilja õrnal pigistamisel koor veidi
vetrudes lohku vajub. Kuid ettevaatust pigistamisega –
üliküpsete viljade tugeval komplemisel võivad sõrmed
kergesti hoopiski viljalihasse tungida. Koore värvuse alusel vilja
küpsust hinnata ei saa. Järelvalmimiseks on avokaadosid soovitatav
hoida toatemperatuuril paberkotis, sest siis saab viljast eralduv
küpsemisgaas etüleen tõhusamalt toimida.
Väärtuslik õlimahuti
Puuviljadele
tüüpiliselt on avokaadodes kõige rohkem ikkagi vett.
Põhitoitainete edetabelis hinnatava teise koha hõlmab aga
väärtuslik avokaadoõli. Puuviljade õlirikkuselt
suudavad avokaadoga konkureerida ainult oliivid. Avokaado viljad on
kolesteroolivabad, rasvhapetest on avokaadodes kõige rohkem
monoküllastamata rasvhappeid. Avokaado õlirohkusest sugeneb ka
selle vilja suur kalorsus. Sajagrammise avokaadoportsu nahkapistmisel saab meie
organism kuni 200 kcal. Nii et tegu on tõeliselt energiarikka
puuviljaga. Ja veel – mida rohkem õli, seda vähem vett. Ja
nii ongi avokaado võrreldes teiste värskete puuviljadega siiski
suhteliselt veevaesem. Lisaks õlile on avokaados mõne protsendi
ulatuses ka süsivesikuid, kuid otseselt suhkrute osakaal on viljalihas
väike. Happeidki on viljalihas minimaalselt, sellest ka neutraalne
maitsevarjund. Universaalseks toiduaineks kõnealust puuvilja pidada ei
saa, sest valke on avokaados napilt, kõigest paari protsendi ulatuses.
Ega kiudainete külluseltki avokaado millegi erilisega ei hiilga, sest
nendegi sisaldus jääb kahe-kolme protsendi piiridesse.
Mineraalelementidest on avokaados eriti rohkesti kaaliumi, kuid väga
vähe naatriumi. Nii et meie soolarikka elu juures on avokaado just sobiv
suutäis, parandamaks kaaliumi-naatriumi vahekorda organismis. Tõsi,
avokaado maitsestamisel soolaga rikutakse see tervisele soodne mineraalide
vahekord. Teistest mineraalühenditest on pirnloorberi viljades
kõneväärselt veel magneesiumi- ja fosforiühendeid.
Avokaados on rohkesti rasvlahustuvaid vitamiine: A, D ja E. Vähe pole ka
vesilahustuvaid, nendest tasub rõhutada nii vitamiin C kui ka
B-rühma vitamiinide r
ohkust.
Tükeldamisel tumeneb kiirelt
Kokkupuutel hapnikuga tumenevad avokaadotükid kiiresti ja kaotavad oma
esialgse maitse. Pikemaajalisel seismisel algab aga lausa küllastamata
rasvhapete rääsumine. Sellest ka mõned praktilised soovitused.
Vigastatud ega muljutud avokaadosid osta ei tasu. Söögiks on
kõlbmatu ka selline puuvili, mille viljaliha on lahtilõikamise
momendiks juba tumenenud.
Korraga tasub puhastada selline kogus
vilju, mis kiiresti ära süüakse. Avokaadoviilude tumenemist saab
vältida sidrunimahlaga. Avokaado kodumaal kasutatakse piserduseks enamasti
laimimahla.
Söömiseks kõlbulik mitmel
viisil
Kõige mõnusam on avokaadot süüa
värskelt. Selleks lõika vili pooleks, eemalda suur seeme ning
söö lusikaga uuristades viljaliha kuni kestani ära. Et avokaado
viljaliha pole ei hapu ega magus, siis maitsesta seda soola, suhkru, sidruni,
pipra või sidrunpipra, veiniäädika, majoneesi, sinepi, veini,
konjaki või mingi muu tuntavamaitselise lisandiga. Avokaadot saab
edukalt kasutada ka mitmete soolaste või magusate toitude koostises.
Neist saab valmistada soolaseid kastmeid, salateid, võideid, suppe ja
püreed. Koos mitmesuguste lisanditega on viimane valmistusviis eriti
levinud just Mehhiko rahvusköögis ja tulemuseks on guacamole.
Avokaadot saab toitudes kombineerida riisi, pasta, munade, juustu,
singi, linnu- ja koorikloomade lihaga. Magusamatest toitudest sobib avokaado
kokku jäätise, piimakokteilide, kohvi ning hulga teiste puuviljadega
(pähklid, ananass, õun, banaan, apelsin, dattel jne). Tasub teada,
et pikaajalist kuumutamist avokaado hästi ei talu ning see muudab ka vilja
maitset.