Kassid kohvimeistriks

Maailma kalleim kohv on Indoneesiast pärinev Kopi Luwak (kohalikus dialektis tähendab kopi – kohvi, luwak – tsiibetkassi). Hinna (üks kilogramm maksab tuhande dollari ringis) muudab kõrgeks selle kohvi vähesus – aastane kogutoodang piirdub vaid mõnesaja kiloga. Selle kohvisordi valmistamisel on tähtis roll Indoneesia saarestikus elutseval musangil (Paradoxus hermaphroditus). Nagu kõikidel tsiibetitel, nii on ka neil erilised lõhnanäärmed, mis eritavad muskuslõhnalist ollust. Kohvimeistri kuulsus tuleneb loomakese toitumise eripärast. Nimelt ajal, mil kohviistanduste puudel küpsevad mahlakad ja punased viljad, lasevad musangid neil hea maitsta. Edasi toimuv meenutab kohviubade kääritamise kiirtehnoloogiat. Loomakese soolestikus seedub vilja ümbritsev mahlakas kest, kohvioad läbivad vigastamatult seedekulgla. Sissesöödud kraami töötlevad looma seedekulglas nii ensüümid, seedenõred (maohape) kui ka bakterid. Eriti suur roll on just soolestiku piimhappebakteritel, kes aitavad igati kaasa seemnete käärimisprotsessile, mis jätkub isegi pärast seda, kui musang seedimise ülejääkidest vabaneb. Tsiibetkassi väljaheited otsitakse üles ja nendest eraldatakse terviklikud kohvioad, mis voolava veega hoolikalt puhtaks pestakse ning nõrgas kuumuses röstitakse.

Seemnete eritöötlus musangi soolestikus annab röstimisjärgselt kohviubadele erilise aroomi ja maitse. Viimaste kirjeldamiseks kasutatakse selliseid tavakohvile mitteomaseid väljendeid nagu hallitus, muld, kopitus, šokolaad, karamell, džunglilõhn jne. Kohviubade biokeemilistest muutustest võiks märkida teatud valkude osakaalu vähenemist pärast seemnete teekonda läbi looma soolestiku. Arvatavasti muudab see protsess selle erikohvi maitselt vähem mõruks.