Kirgas põhjatäht Vene tänavas
Pole kahtlustki, et tagasihoidlikkus on voorus, kuid uus
restoran Ribe tekkis endise Tanduuri ruumidesse Vene tänaval liigagi
tasahilju. Sedavõrd tasa, et siinkirjutajal ei olnud viimastel aastatel
endisest kahvatumaks jäänud india söögikoha asupaika mitu
kuud asja. Õnneks asub Ribe heade restoranide poolest rikkal Vene
tänaval, kus teda loodetavasti märgata ja hinnata osatakse. Pealegi
saab naabermajas asuvast Elevandist endiselt ka head india rooga.
Ribe sisekujundus on põhjamaiselt napi joonega, aga helge ja hubane.
Tallinna menupaikadest meenutab Ribe interjöör kõige enam
Ö mustvalget sumedust ja Kadrioru heledat õhulisust. Viimase
lauanõudest seinakaunistusi toob meelde ka Ribe saali keskel trepi kohal
rippuv elegantne lusikatest ja kahvlitest lühter. Mustad sepised ja valged
pinnad koos tilgakujuliste voolujooneliste valgustite ja heleda puiduga
mõjuvad ühtaegu klaarilt ja soojalt. Värske erkkollane
gerberaõis laual värvib meeleolu veelgi helgemaks.
Laupäeva õhtupoolikul on Ribe inimtühi, hiljem lisandub
siiski paar laudkonda. Ruumi on kahel korrusel aga piisavalt, et omavahel
segamatult juttu ajada. Ruumi keskel laiutava trepi kõrval istudes
kostab kummaltki korruselt kerget mahedat ajaviitemuusikat – asjaolu, mis
üsna ruttu kõrva kriipima hakkab, kuid ka kiiresti
kõrvaldatakse.
Teenindus on Ribes laitmatu ning toitude
lauda toomise viis väärib eraldi kiitust – kõik road
saabuvad parajal ajal ja värskelt valminutena. Sellist hoolsust ei kohta
kahjuks sugugi kõigis vanalinna kallites lokaalides.
Menüüs on hea valik kala ja linnuliha – koka lemmik paistab
olevat part, kes õige mitmel kujul patta satub. Eelroaks valitud
pardi-carpaccio (110 krooni) peakangelane saabub väga heas seltskonnas
– kirsi-confit on maitselt tugev ja magus, ning värvi poolest
interjööriga harmoneeruv helebeež crème de foie gras lisab
pikantsema noodi.
Pisut mahedama avaakordi annavad kuus
burgundiapärast viinamäetigu (88). Need serveeritakse
portselanpesades, mille põhjas rohetab erksalt tulikuum
küüslauguvõi.
Peakoka soovitusi tasub Ribes samuti
tõsiselt võtta – seda tõestavad aurutatud sinikarbid
(98). Kübarasuurune taldrik on sinikarpe tihedalt täis pikitud ning
neid saatva chardonnay-leeme maitse ülevoolavalt rikkalik.
Vasikaliha-trühvlitäidisega ravioolid miso-leemes (96) ei
jää sinikarbi-tulevärgile suuremat alla: kergelt karamellise
maitsega miso oskab ravioolide mekki esile tuua liialt esiplaanile
tikkumata.
Pearoogadest köidavad tähelepanu mitmesugused
kalad ning tuunikala laimi-kartulisuflee ja crémant-sabayon’iga
(234) osutub tõepoolest heaks valikuks. Erkroosa kaste on mahe ja peidab
endas erksat tsitruselaengut ning pealt hele tuunikalalõik on seest
õrnalt roosa nagu kord ja kohus.
Veise sisefilee (240) saabub
mahlakalt verise ning meeldivalt pehmena ning rõõmustab suulage
ka suurepärase garneeringuga: juurviljaraguu on mõnusalt
vürtsikas ning rioja-veinikastmes on tunda hispaania veini
jõulisust, mis tugeva lihapalaga hästi klapib.
Cappuccino kõrvale serveeritud soe šokolaadikook
mündikastmega (65) on tulikuum ning sellisena nii mõnestki
sarnasest roast efektsem. Pistaatsiaparfee vaarikakastmega (55) nii
võimsat muljet ei jäta, kuid hapukas kaste lõpetab
söömaaja kõrgel noodil nagu etenduse finaali tähistav
erkpunane eesriie.
Aplaus!