“Koolitusele tulevad enamasti need, kes on ise proovinud leiba küpsetada ja siis millegagi jänni jäänud. Muidugi on ka päris algajaid, aga üldiselt küsitakse minu koolitustel sedavõrd tarku küsimusi, et olen tänu sellele ka ise väga targaks saanud,” naerab Annely.

Paar aastat tagasi, koduse leivaküpsetamise buumi tippajal tegi Annely paar leivakoolitust nädalas, nüüd mõne aastas. Kodune leivategu on siiski populaarne ka praegu.

Leiba saab küpsetada leivamasinaga (sellisel juhul kasutatakse kergitamiseks pärmi) või traditsioonilisel moel juuretisega.

“Ise tehtud leib on igal juhul hea, olgu tegu leivamasina ja pärmi abil saadud kiirema variandi või traditsioonilise leivaga,” kommenteerib Annely. “Eestis on leiba valmistatud läbi ajaloo juuretisega, mis on palju tervislikum kui pärmileib, sobides paremini ka väikelastele. Ka maailmas võib märgata trendi, et pöördutakse tagasi juuretisega tehtud leiva juurde. Mõnes Inglismaa ja Ameerika pagaritöökojas on veel alles 19. sajandi lõpust pärit juuretist.”

Traditsioonilise juuretisega leiva valmistamine võtab aega poolteist päeva. Kõige tähtsam ongi juuretis – peotäis tainast, mis jäetakse alles eelmisest leivateost. Alustuseks segatakse see sooja veega, lisatakse jahu ja pannakse sooja kohta hapnema – võtab aega 10–12 tundi. Seejärel lisatakse jahu, maitse järgi soola, suhkrut, maitseaineid ja teisi lisandeid. Siis sõtkutakse valmis tainas ja pannakse kerkima – pärast paari-kolme tundi läheb leib ahju.

Leiba võib küpsetada lihtsalt 200 kraadi juures või siis nii nagu vanasti – ahi köeti tuliseks, leib pandi ahju ja lasti sel ahju jahtumise käigus küpseda. Selleks tuleb leib panna algul 250kraadisesse ahju ja kuumust iga veerandtunni tagant 10–20 kraadi haaval vähemaks keerata, kuni jõutakse 180 kraadini.

Kas eelistada pätsi- või vormileiba, on maitse küsimus: pätsileiba läheb rohkem jahu ja see jääb tihedam, vormileib on mahlasem. Maitse küsimus on ka lisandite valik: leiva sisse võib panna liha, kaalikat, porgandit, kartulit, aga ka päikesekuivatatud tomateid, oliive, pähkleid ja kuivatatud aprikoose.

Annely kinnitusel võib teha algupärast leiba, kus on ainult rukkijahu, või siis lasta fantaasial lisandite valikul vabalt lennata.

“Mina propageerin seda, et leib, nagu ka rahvarõivas ja -tants, areneb ajas, iga põlvkond lisab sinna midagi. Minu lapsed ei söönud kunagi üldse leiba, ainult saia, aga nüüd tahavad küll. Kui ikka pere eelistab rosinate või sinihallitusjuustuga leiba, tulebki loomulikult teha just seda,” soovitab Annely.Sagedamini esinevad küsimusedMiks jääb leib seest nätske?

See on natuke vedelaks jäänud taina süü. Tuleb panna jahu rohkem ja hoolikalt sõtkuda. Sõtkumine on keeruline protsess – õhk tuleb sõna otseses mõttes taina sisse sõtkuda, muidu kukub leib kokku.

Miks leib pealt lõhki läheb?

See on vähese kerkimise viga. Leib tahab pikka ja rahulikku kerkimist, täpne aeg sõltub ka ilmast ja tujust. Vahel on see aeg üks tund, vahel kolm tundi. Vanasti torkas perenaine vormis kerkiva leiva sisse sõrmega augud. Kui see auk on täis kerkinud, nii et keskel kõrgub muhk, on leib küpsetamiseks valmis.

Miks läheb leivakoorik väga kõvaks?

Tänapäevased elektriahjud kuivatavad leiba nii palju, et koorik läheb teiseks päevaks tõesti sedavõrd kõvaks, et mine või matšeetega kallale. Selle vältimiseks tasub panna ahju põhja kausike veega ja pintseldada leiba veega paar korda ka küpsetamise ajal.