Heili sattus kohvimaailma seitse aastat tagasi. Kunagi hulgilaos töötades tegeles ta kauba, muu hulgas kohvi ja maitseainete sisseostmisega. Seal kohtas inimesi, kelle soovitusel läks tööle Pauligisse. "Kõige huvitavam oli minu jaoks see, mis on kohvipaki sees. See, et keegi kuskil kohvi kasvatab ja järgmisel hetkel on see pakis, ei olnud piisav," räägib Heili õhinal ja tumedate silmade välkudes. Nii algas lõputu uurimine, lugemine ja õppimine, mis tähendas reise kohviistandustesse, messidele, töötubadesse ja baristade meistrivõistlustele. Täna on Heili Gourmet Coffee tegevjuht ning tegeleb valitud kohviistanduste parima kohvisaagi maaletoomise ja röstimisega. Oma missiooniks peab Eesti inimestele kvaliteetkohvi tutvustamist ja uue dimensiooni loomist siinses kohvikultuuris.

Viimase aja kogemustest on Heilit enim mõjutanud kolm Nicaraguas veedetud kuud. Eelmise aasta lõpus tuli pakkumine elada ja töötada mõnda aega Kesk-Ameerika kohviistanduses.

Neli-viis päeva mõtlemisaega ja kas-nüüd-või-mitte-kunagi, Heili võttis pakkumise vastu. "Olin enne istandustes käinud - Sambias, Dominikaani Vabariigis, El Salvadoris -, aga selle kõige sees elada oli hoopis teine asi. Tõusta hommikul üles ja kõndida läbi istanduste laborisse tööle, vaadata, kuidas mari küpseb - alles nii hakkad asju tegelikult mõistma."

Kohv on uus vein

Heili elas ja töötas konsultandina Nicaragua ühes suuremas kohviistanduses Cafe don Paco.

Koos ühe Islandi tüdruku ja Soome poisiga töötati välja uusi tooteid ja selgitati kohalikele, mis on cappuccino, mis espresso ning kuidas valmistada filterkohvi. "Seal valitseb tänaseni arusaam, et espresso on üks ärakõrvetatud kohv ning filterkohvi võib hommikuks valmis teha eelmisel õhtul," ütleb Heili. Vastu said koolitajad teadmisi kohvikasvatuse botaanilisest ja tehnilisest küljest. "See oli tohutult avardav. Sealt saingi tõuke tulla tagasi ja teha seda, millest ma tegelikult ammu olin unistanud - tuua Eestisse kindlate istanduste ja päritolumaade kohvi," jutustab Heili. Eestis on kohv tema meelest seni anonüümne. Heal juhul on paki peale kirjutatud, et oad on pärit sellest ja sellest riigist või on segu mingite riikide kohvidest. "Aga kuidas maitsevad eri sordid ja ühe istanduse eri korjete kohvid? Kohv on nagu vein, maitse kujuneb sellest, kus ja millistes tingimustes ta kasvab, milline on pinnas ja kliima sel aastal, milline on töötlemisprotsess," räägib Heili. Skandinaavias, Austraalias ja mujal on selline lähenemine juba teinud tõelist võidukäiku, sealsetes kohvikutes-restoranides on saada kindlate istanduste või piirkondade kohvi. Kohv ei ole enam lihtsalt kohv, nii nagu vein ei ole ammu enam lihtsalt vein.

Nicaraguas elas Heili kohvikasvanduse omaniku pere majas keset istandust, Matagalpas, paarsada kilomeetrit pealinnast Managuast põhja pool, sageli käidi ka teistes istandustes.

Eurooplasi Nicaraguas eriti ei kohta. Veidi on ameeriklastest turiste, kes veedavad aega lummavatelt kaunistel rannikualadel surfates. Kohviistandused aga on sisemaal mägedes - metsikud vihmametsad, järsud tõusud, suured lopsakad taimed. Mägedes kasvab kohv varjus, sest selline kasvatusviis pakub rohkem peidupaku lindudele. Linnud söövad röövputukaid, tänu millele ei pea istandused kasutama kemikaale. "Varjus küpseb mari kauem ja on pisut happesem kui päikse käes kasvanu, aga kohvi puhul loetakse happesust maitse selgrooks, mille külge ülejäänud maitsenüansid kinnituvad. Happesus annab kohvile sära," selgitab Heili.

Kohvimaa kombed

Turvalisuse pärast sel kolmesel seltskonnal muret tunda ei tulnud. Tööandja tagas neile lisaks öömajale, söögile ja joogile ka ööpäevaringse relvastatud valve, sest veel aastakümme tagasi olid inimröövid Kesk-Ameerikas tavaline asi. Heili kogemused kohalikega on aga üdini positiivsed. Olgugi et Eestist pärit koolitaja ei rääkinud hispaania ega sealsed inimesed inglise keelt, said asjad käte, jalgade, paberi ja pliiatsiga aetud. "Mulle tundub, et nad võtsid asju palju lihtsamini vastu ja said kiiremini selgeks kui mõned, kellega sa üht keelt räägid," imestab Heili. Nicaragua vabanes 18 aastat tagasi kommunismi küüsist, sellest ajast on käinud meeletu ülesehitustöö ja info ahmimine, mis kestab tänaseni. Kuigi koolitused kestsid harilikult paar tundi, leidus baristasid, kes kaheksa tundi järjest espressosid vorpisid ega ilmutanud ka siis väsimuse märke. "Neil on meeletu tahe õppida midagi uut, tohutu avatus ja valmidus selle nimel tööd teha. Meil on sellisest innustumisest palju õppida."

Kohalike kommetega harjumine võttis omajagu energiat. "Sellega oli raske leppida, et kui oled koolituse alguseks kokku leppinud kell 12, teinud ettevalmistused ja seisad õigel ajal täies lahinguvalmiduses rivis, jõuab ülejäänud seltskond kohale poolteist tundi hiljem," süttib Heili.

Rääkimata sellest, ega iga uus päev tõi ootamatusi - kunagi ei teadnud päris täpselt, kuhu minnakse, mida selga panna või milliseks koolituseks valmistuda, iga jumala päev oli üllatus.

Lõpuks lõi skandinaavialiku täpsusega harjunud seltskond käega ja kohanes lõunamaalaste suhtumisega: ära muretse selle pärast, mida sul pole, vaid rõõmusta selle üle, mis sul on. Ja jaga seda sõpradega.

Seanahka ja mangosid

Kesk-Ameerika söök oli Heili jaoks paras peavalu. Inimesele, kes ei armasta riisi, ube, maisi ega saia, on üsna tüütu istuda iga päev toidulauda, kus need neli on peamised komponendid.

"Neil oli veel üks õllesnäkk, mis käis mul enne viis korda suus ringi, kui selle viisakusest alla neelata suutsin," räägib ta oma kulinaarsetest seiklustest. Kohalikud köögid mägedes kujutasid endast väikest laudadest kokku löödud onni, mille keskel ilma korstnata saviahi. Kui seda köeti, oli terve ruum suitsu täis - sellise pliidi kohale pandi kuivama seanahk. Enne serveerimist praeti seda veel rohkes õlis, meenutab Heili õudusega. Õnneks müüsid kohalikud farmerid tee ääres kilode kaupa meile tuntud ja tundmatuid puuvilju, mida kolmene seltskond ämbrite kaupa kokku ostis. Mangoämber näiteks maksis umbes 10 Eesti krooni.

Heili räägib vapustatult Nicaragua mägielanike elamistingimustest. Kui pealinnas elatakse enam-vähem meie arusaamale vastavates majades, siis mägedes leiavad väikeste istanduste omanikud ja töölised peavarju laudadest kokkulöödud putkades, kus pole vett ega elektrit. On vaid muldpõrand, nurgas väike patareidega raadio ja ukse ees põlvini sopp. "Ma olen ise suhteliselt matkaja inimene ja igasuguste tingimustega harjunud, aga seal poleks küll ühtki ööd vastu pidanud," jutustab naine. Hoopis teistmoodi elavad need inimesed, kes käivad suurtes istandustes hooajatöölisteks. Korralik suurfarmer ehitab oma töölistele naridega elamud, kooli, lasteaia, raamatukogu, interneti- ja arstipunkti.

Olgugi et Nicaragua kogemus jäi astelrai rünnaku tõttu ookea­nis Heili jaoks kuu aja võrra planeeritust lühemaks ja lõppes karkudel, pole tema kohvirännakud kaugeltki veel läbi.

Järgmisena ootab ees paar nädalat Boliivias Cup of Excellence'i rahvusvahelises kohtunikepaneelis, kus valitakse välja Boliivia parim kohv 2008. Euroopas ilmutab kohvijoomine samal ajal üha enam elustiili märke. Suurbritannia pealinna on loodud London School of Coffee, rahvusvaheliselt on kasutusel väljend coffeeology ja Pariisi Champs-Elysée eksklusiivset Nespresso kauplust külastav vanapaar räägib ajakirjas, kuidas nad kõigepealt kohvimasina ostsid ja siis selle ümber köögi ehitasid. Eesti tarbijale on Heilil mõned soovitused: "Ärge olge rahul espressoga, millel puudub crema, või cappuccino'ga, mille vaht on nagu vahukooretort.

Masinakohvi asemel proovige puhast ja selge maitsega filterkohvi ning saatke tagasi see, mis on tund aega kannus kuumaplaadil seisnud. Nõudke kvaliteeti!"