Fistonich ei hoia kokku korki halvustavate, selle vanamoodsusele viitavate võrdlustega: “See on justkui sõita Mercedese sportautoga, millel on puust rattad all”.

Nii nagu mõni teinegi moodne veinimaja, astub Villa Maria välja veinikultuuri alustala saagima. On ju korgi kasutusele võtmine võimaldanud veinide säilitamise ja laagerdamise (mille käigus vein areneb) pudelis.

Mis siis korgil viga on? On tõsi, et üksjagu veini läheb korgi pärast tõepoolest untsu. Iga veinisõber teab kopitanud lõhna, mis “korgiga” pudelist vastu lööb. Põhjus on selles, et korki töödeldakse (dessinfitseeritakse) kloorilahusega. Et aga seda ei pruugi korgi läbipesemisel poorse materjali igast uurdest kätte saada, võib korgis areneda too ebameeldivat lõhna põhjustav ühend trikloranisool. Viimasel ajal on seepärast kloorilahuse asemel hakatud naturaalses korgis pesitsevate võimalike hallitusseente hävitamiseks kasutama ka teisi keemilisi ühendeid. Päris uus võte on ka plastikkorkide kasutamine.

Korgist võib tuleneda ka teine häda: kui kork kuivab, võib pudelisse pääseda õhku, mis veini oksüdeerib. Kork on loodustoode ja iga kork on pisut isemoodi.

Miks on siis korgist nii raske loobuda? Seepärast, et siiani on kõik mulle teadaolevad raamatud ja veinimehed kinnitanud, et väärikas vein küpseb õigesti ainult tõelise korgi all. Vein hingab läbi korgi, oksüdeerub hästi aeglaselt ja nii omandab vein küpsuse põnevaid aroome. Odav plastikkork ja keeratav plekk-kork õhku läbi ei lase. Samas on ju terve hulk veine, mida peabki jooma võimalikult noorte ja värsketena, nende puhul pole õhulindel kork mingi patt. Katsetatud ka hinnaliste “hingavate” plastikkorkidega.

Poole aasta eest käisid Tallinnas oma plekk-korki õigustamas tuntud Tshiili veinimaja Cono Suri veinimeistrid. Nemad väitsid, et nende Riesling areneb ja omandab lõpuks bensiinilõhna ka plekk-korgi all. Lihtsalt oksüdatsioon toimub ainult pudelikaelas oleva õhu arvel ja toimub aeglasemalt kui korgipuust korgi puhul. Sealsamas sai ära proovitud ka hinnaline Vision-sari, mis kaetud plekk-korgiga.

Just neil päevil jõuab sari ka meie restoranidesse, aga ainult need sordid, mis kaetud tavalise korgiga. Plek-korgiga Riesling ja Gewürztraminer jäidki võtmata. “Restoranirahvas on liiga konservatiivne ja ei taha keeratava korgiga veine võtta,” ohkab firma Valior veiniportfelli haldaja Erbi Kildjer kahetsevalt. Tema sõnu kinnitab Gloria veinikeldri juhataja Imre Uussaar: “Ei võta jah restorani keeratava korgiga veine. Ma arvan, et meie klient ei mõistaks seda.” Ja ütleb, et keeratava korgiga Villa Mariat oma valdustes näha ei tahaks. Tõesti, maksta 500 krooni pudeli eest, mille kaewlalt kelner plekitügi maha keerab? Kildjer arvab jälle, et klient on sageli elu ja maailma näinud ja polegi nii konservatiivne kui eesti restoranipidaja.

“Keeratava korgi alla olev vein on hoopis värskem ja elavam,” usub uusmeremaalane Fistonich. Ei mingit riknemist ning kõik veinipudelid arenevad ühtmoodi. Ja avada on kah mõnus. Ainus, mida kaotame on korgi pealt tõmbamise tseremoonia tseremoonia.

Lähemad aastad näitavad, kas keeratava korgiga pudelid pääsevad üle Eesti ja ülejäänud maailma restoranide lävede.