Kulinaarsete naudingute jagaja

Sikke Sumari uut elu Maarjamaal käis kaemas Heidi Vihma.

Muhumaal on kolm suve tegutsenud Sikke Sumari Nami Namaste kokakool ehk kokanduse töötuba: itaallasest koka juhendamisel valmistatakse üheskoos lõuna- või õhtusöök ja üheskoos süüakse see ka ära. Esimestel aastatel tulid toiduhuvilised põhiliselt Soomest. Erilist reklaami ta oma Nami Namastele ei ole pidanud tegema, Sikke Sumari nimi on soomlaste seas hästi tuntud ja jutud levivad iseenesest – paarikümne aasta pikkune töö Soome televisiooni saatejuhina, aga eriti tema tuntuim saade “Kokkisota” (Kokkade sõda) on teinud ta soomlastele vanaks tuttavaks. “Kokkisota” vaatajanumbrid ulatusid 700 000ni ja see oli erakordselt populaarne.

Kümme aastat pidas Sikke Helsingis koos oma abikaasa Tonyga ka menukat restorani ja kokakooli, nii et kogemused olid olemas. Aga ikkagi – rajada gurmeelik kokakool Muhumaa külasse on rohkem kui julge ettevõtmine.

Muidugi oli see täielik risk, tunnistab ka Sikke. 2001. aastal, kui talu osteti, polnud perel kavas muud kui rajada Muhusse suvekodu. Asjad läksid justkui iseenesest edasi: koht meeldis, lühikeste suvepuhkuste asemel veedeti Muhus mõnikord juba pool aastat. Esimesed kokakursused tehti pigem hobi korras, meelelahutuseks. Kuni ühel hetkel avastati, et elu on täiesti muutunud: pere kolm last olid suureks kasvanud ja maailma laiali puistunud, Helsingi restoran maha müüdud, varasemaga ei sidunud enam miski. Oli aeg midagi uut ette võtta ja Nami Namastest sai kevadest sügiseni töötav kokakool-külalismaja. Igal aastal satub sinna järjest rohkem ka eestlasi, tänavuse suve lõpuks olid juba peagu pooled kursuslased Eestist. Nädalalõpukursused tellitakse ära juba kevadel, Muhumaa talugurmee on läbi löönud.

Ühe-kahepäevased kokakursused on maailmas laialt levinud, eriti Euroopa tipp-kulinaariamaades nagu Itaalia ja Prantsusmaa, aga Sikke Sumari ei pea Muhumaad sugugi kehvemaks – see on Saaremaa Toscana. Nami Namastes on oma ürdipeenrad ja õunaaed, põllul kasvavad salatid, oad, kartulid, porgandid, kapsad. Meres on kala, metsas seened ja marjad, lisaks kohalik metslooma- ja lambaliha – need ongi gurmeekooli põhiliseks tooraineks.

Suve järel tuleb sügis ka Muhus. Sellest aastast on Nami Namastele lisandunud Tallinnas Pikal tänaval asuv Köök – samalaadne kokakursuste koht kui Nami Namaste, ainult linlikus keskkonnas. Mõlemas kohas juhatavad kokakursusi professionaalsed kokad, üks neist Abruzzost pärit itaallane Davide Alberoni, kes tuli Namastesse esialgu ainult pitsaahju ehitama, jäi aga päriseks – suveks Namastesse ja talveks Kööki.

Lisaks toidukursustele korraldatakse Köögis ka veinidegusteerimisi ja lõuna- ning õhtusööke.

Suved Muhumaal, talv Tallinnas, nii võiks mõni aeg elu edasi minna, arvab Sikke. Päris eestimaisteks pole siiski plaanis jääda: abikaasa Tony plaanib uue restorani avamist Helsingis.

Sikke elu on teinud mitmeid käänakuid: ülikoolis õppis ta sisekujundust, pärast seda on teinud modellitööd, olnud reklaamifirma copywriter, telediktor ja saatejuht. Paarkümmend aastat tagasi hakkasid nad koos abikaasaga importima Itaalia toiduaineid. “Itaalia köögi võidukäik oli poolel teel, Soome polnud suur osa hõrgutisi veel jõudnud, hakkasime tasapisi neid Helsingi vanas turuhallis müüma,” meenutab Sikke. Edasi tuli esimene restoran Tony’s Deli ja kokakool. “Minu elus asjad justkui juhtuvad, ma ei plaani neid ette, aga küllap olen uudishimulik, sellepärast võtangi ette uusi asju,” arvab Sikke ise. “Mõnikord inimesed k urdavad, et nende elus ei muutu midagi. Aga ei ole nii, kogu aeg juhtub, tuleb ainult ise valmis olla uuest kinni haarama.”

Sikke on kirjutanud ka neli kokaraamatut. Esimene neist kannab pealkirja “Rakastan ruokaa” – armastan toitu. “See on tõsi,” kinnitab Sikke, “tõepoolest ma armastan toitu ja kõike head, mis sellega kaasas käib.” Toit pole mitte ainult näljakustutaja, sellel on ka suur inimesi ühendav jõud.

Kiirustavas maailmas jäävad inimesed järjest üksikumaks, järjest harvemini saadakse lähedastega kokku. “Ühine toiduvalmistamine ja üheskoos söömine liidab inimesi. Kahjuks jääb seda järjest vähemaks, ometi on söögilaud parim koht, kus pere või sõpradega kokku saada.

Muidugi on aega vähe ja iga päev ei peagi ise süüa tegema, seda saab ka poest osta, aga olulisem kui söögi tegemine on üheskoos söömine, jagamine, nautimine, ühine ajaveetmine.” See ei sõltu enam ajast, see on elulaadi küsimus. Inimestele ju meeldib sõprade ja perega olla, aga ometi tehakse seda aina vähem ja vähem.

“Kõik saab alguse kodust,” arvab Sikke. Tema lapsepõlvekodus kogunes pere iga päev kindlal kellaajal üheskoos sööma. “Ema tegi meile armastusega süüa, minu jaoks on ühine söögilaud ja armastusega valmistatud hea toit loomulik, iseenesestmõistetav asi. Kui ma nüüd näen, et inimesed ei ole toidu imettegevast jõust aru saanud, tahaksin neid selles aidata. Ilmselt sellepärast olen ikka ja jälle sattunud tegelema toiduga ja selle valmistamisega. Toit on naudingute ja rõõmude võti.”

Lihtne Tarte Tatin

Vormi põhjale:

• 50 g võid
• 1,5 dl fariinsuhkrut
• 4–6 kõva haput õuna
  

Tainas:

• 1,5 dl nisujahu
• 1 sl kardemoni
• 1 tl küpsetuspulbrit
• 100 g pehmet võid
• 100 g suhkrut
• 2 muna

Määri või ühtlase kihina vormi põhjale ja raputa peale fariinsuhkur. Koori ja viiluta õunad ning lao fariinsuhkru peale. Sega kokku jahu, kardemon ja küpsetuspulber. Taina valmistamiseks lisa pehmele võile esmalt suhkur ja sega ühtlaseks. Nüüd lisa ühekaupa munad, seejärel maitsestatud jahu. Laota tainas õunte peale. Küpseta kooki 180- kraadises ahjus umbes pool tundi, kuni pind on kuldpruun. Lase hetk jahtuda ja kummuta kook serveerimisalusele, nii et õuntega pool jääb pealmiseks.