Muidugi nõuab selline ettevõtmine korraldajailt suurt ent filigraanset pingutust. Austrias on selleks loodud riiklik organisatsioon, Österreichische Weinmarketingservice, mida võib ka Veiniliiduks kutsuda. Eesti veinisõbrad on reisidest Austria veiniallikaile juba aastaid osa võtnud, sest Veiniliidus töötab “idaalade” (Baltikum, Poola, Ukraina, Venemaa) mänedžerina eestlane Avo Eiche. Sestap on Austria maitse meil ka tasapisi levima hakanud. Puhuti on eestlaste esindus olnud veinireisidel sama suur kui Venemaa oma. Kui vene ajakirjandust jälgida, on Austria vein sealgi – kus ju kõrisid kõvasti rohkem – kanda kinnitanud. Ja seda vist suuresti Avo Tallinna noorpõlves omandatud vene suhtlusviisi ja hingeelu tundmisele.

Kõige rohkem vaimustas mind austerlaste võime pidevat degusteerimist tarviliku dokumentatsiooniga toestada. Igale veinireisijale anti portfell raamatutega, kus kõigil põlluveertel ja paadireelingutel pakutavad kõik pudelid kirjas, pane ainult kommentaarid juurde.

Kuursaali peole minnes ulatati aga eraldi raamat, kus kirjas 207 seal pakutavat veini – lähed baari, nimetad numbri ja saad, mida soovid. Kui unustad klaasi tühjaks, astub su juurde kohe Mozarti-parukaga tütarlaps, kes valab sulle midagi oma pudelikorvist. Isegi kui viimasel õhtul restoranis õhtust sööd, on sealgi jäässe pistetud pudelite kõrval nimekiri saadaval. Niisiis ei kadunud ülima lõbu kõrval hetkekski ka töine meeleolu.

Vastavalt ajastu mõtteviisile ei jäänud muidugi ka (veini)jalgpall tulemata, mida mängiti Viinis valmistavate veinide mõju all.

Viin: Heurige ja viini šnitsel

Muide, Viin on eraldi veinipiirkond ja sealsed veinid pole enam ammugi ainult lihtne Heuriges joodav kraam. Leidub ka sisukaid täidlasi vürtsikaid jooke, tähtsaim tootja on Weingut Wieninger.

Õige viini šnitsel valmistatakse vasikalihast. Klopitakse ja paneeritakse ning lastakse kuumast õlist läbi. Sinna juurde käib mure äädika-sinepi marinaadis kartul koos punase sibulaga. Õunasiidriäädikas olgu lisatud siis kui kartul alles kuum ja al dente. Ja siis piprane Grüner Veltliner kõrvale. Just happeline valge vein lubab liha manustada rohkem kui muidu. Ja Viini vorsti ehk viineri kõrvale on kah parim just Veltliner. Riesling olekski liiga õilis.

Heurige on Viini äärelinnas asetsev veinikõrts (seal on terved kõrtsitänavad), kus maja taga mäekallakul valmivad viinamarjad. Kannudega laial kantav ja pangede viisi joodav vein (kaks sorti: punane ja valge) on üsna robustne. (Loomulikult on ka paremat sorti veinid saadaval.)

Seevastu on pakutav toit rikkalik ja väga hea. Lisaks šnitslile vasikapraad, sink, kana, kanamaks küüslaugu-kastmega, vorstid, paneeritud lillkapsad, läätsed… Heuriges võib olla sadu istekohti, nii aias kui sisesaalides ja nende teenistus olevat võimas, pealegi suuresti kontrollimatu, sest 100-200 euro suurust arvet pole austerlastel kombeks kaardiga maksta.

Viinist põhja: Weinviertel

Weinviertel on Austria suurim (16 000 ha) veinipiirkond, mis viimastel aastatel on hakanud endale veinisõprade tähelepanu nõudma. Oma eripära väljendab ta hüüdlausega “seal kus kasvab pipar”. Tähtsaim salarelv on Weinviertel DAC (Districtus Austriae Controllatus), kohaliku Grüner Veltlineri tarvis välja mõeldud apellatsioon, mille alla mahtuvad veinid peavad olema kuivad (jääksuhkrut vähem kui 6g/l), vürtsikad, keskmise täidlusega, piprased ja tammevaadis laagerdamata. Happeid pehmendavat malolaktilist fermentatsiooni ei tehta.

Maitseme DAC veine vaheldumisi kaljult ja lössi-pinnalt. Esimesed on eriti piprased ja aromaatsed, Hans Baueri graniidil kasvanud veinist aimub justkui lõhnaõli. Padaemand? – “Mingid naiselikud lõhnad jah, aga pigem roheline tee ja bambus,” parandab mind Ammende Villa direktriss Ene Tohv. Kiltkivine lisab veinile ürdisisuse. Magneesiumirohkelt lössilt ja leemilt (liivsavi) pärinev vein on karakterilt soolakam ja ehk mitte nii põnev.

Lisaks Grüner Veltlinerile leiab Weinviertelist ka pisut muid sorte. Fürst Liechtensteini Sauvignon Blanc on üsna karmilt vürtsine, aga väga aromaatne. Graf Hardeggi Riesling spätlese on mineraalne aga rikkalik ja pikk. Austria Rieslingitel pole ehk nii puuviljast (virsiklikku mahlasust) kui Reini omadel, aga see-eest jõuline ja rikkalik mineraalsus. Mõne aasta eest oli Eestis müügil uhke nimega mõisa Malteser Ritterorden (Malta Rüütliordu) veine. Nende kerget, aga küpset ja nõtket Blauer Zweigelti maitstes igatsesin neid aegu jälle tagasi.

Saksamaal on prantsuse Premier Cru muundunud apellatsiooniks Erstes Gewächs (esimene kasv), Weinviertelis leiab pudelisildilt määratluse Erste Lage (esimene koht). Viimasel juhul on tegu kontsentreeritud ja jõulise veiniga.

Viinist läände: Donauland

Viinist Doonaud mööda ülesvoolu lääne pool asetseb Donaulandi piirkond, mis jõeäärsete staarpiirkondade – Wachau, Kremstali, Kmptali – varju jäänud. Jõe põhjakaldal kulgeb Donaulandis Wagrami veinitee ning nagu Austria veiniteadjad väidavad, ei leia kuskilt nii kindlapiirilise iseloomuga Grüner Veltlinerit – milles vürtsikus ja puuviljasus nii heas tasakaalus – kui sealselt lössipinnalt. Lust auf Löss, lõbu lössil, on nende hüüdlause. Tõesti, vein on puhas, vürtsikas, hästi piprane, veidi justkui metalne. Samas pole siinsetel veinidel ehk nii esiletungivat parfüümsust kui kaljul kasvanud Weinfiertel DAC-i omadel ning happesügavusest jääb Wachauga võrreldes ehk veidi puudu. Bernhard Eckeri Grüner Veltliner Premium on ometi parfüümne ning pipart ja mahlakust õnnelikult tempiv.

Donaulandi maastikke iseloomustavad põldude vahel kulgevad “veinitänavad”, mis koosnevad madalatest korstnata käärimiskodadest, kus iga perekond vanasti oma veini valmistas. Praegu viimase kümne aasta jooksul on veinivalmistamine rohkem professionaalide kätte koondunud ja veinimajad – tahvel e hitusaasta ja perekonnanimega ukse kõrval uhkeldamas – , jäänud rohkem silmailuks.

Need veinisõbrad, keda mu jutt valgete veinide piprast ja nõtkusest ei veena, peavad sõitma Viinist itta või lõunasse.

Viinist itta: Carnuntum

Nime on saanud see piirkond rooma-aegse garnisoni asukoha järgi. Siingi valmib jõuline Grüner Veltliner, aga põnevamad on punased veinid. Põhilised sordid on Blaufränkisch ja Zweigelt. Need on nn kohalikud traditsioonilised sordid, millest mõlemast valmistatakse veini Rubin Carnuntum. Parim on Rubin siis, kui pole liialdatud tammega, ja valmistatud piisava happega mahlakas stiilis (nt Hanz ja Martin Netzl). Teine trend on valmistada Zweigeltist, Cabernet Sauvignonist, ja Merlot´st vägevaid tammelaagerdusega veine, mille väljapaistvaim valmistaja on ehk Gerhard Markowitz.

Viinist lõunasse: Thermenregion

Minu eriline lemmikpiirkond on Viinist lõunasse jääv –Thermenregion. Kliima on siin tegelikult hoopis soojem ja kontinentaalsem kui mujal Alam-Austrias. Siin on nii kaljupinnast, vulkaanilist kui tihedat settepinnast. Kuurortlinn Baden mõnes kohas lausa haiseb mineraalveejõgedest tõusvast väävlilõhnast. Siin peab tõesti valmima midagi erilist.

Erilisuseks on kaks valget kohalikku sorti Zierfandler ja Rotgipfler, mõlemad väga vürtsikad, täidlased, sageli magusapoolsed. Zierfandler on ehk pisut nooblim kui apelsinilõhnaga Rotgipfler. Kui hapet piisavalt ja tammega pole mängitud, on mõlemad väga head. Pakuvad palju maitset ja midagi ka magusasõpradele.

Maailma silmis on tähelepanuväärsed aga kohalikud punased: Sankt Laurent ja Pinot Noir. Esimene on Austria üha enam moodi minev sort, mis parima tulemuse annab just nimelt siin, põhja pool valminuna kipub see liiga happeline olema. Teine ei vaja muidugi kommentaare. Soome veini-isa Juha Berglund läks mööda põllusiilu joonelt tünni juurde, millele rivistatud Pinot Noir´ pudelid ja jäi sinna pikalt ankrusse. “Kalev, sa pead endale prioriteedid selgeks tegema,” mantises ta mind, kui ma soovitasin ka valgeid veine maitsta.

Tõesti, väga head, küpsed ja mahlased olid nii Sankt Laurentid kui Pinot Noir´d (Landauer-Gisperg teeb väga hästi mõlemat sorti). Ainult kõige kallimate Pinot Noir´de puhul oli tamme ja alkoholiga juskui liialdatud. (Juhale meeldisid need eriti). Keskmise hinnataseme juures leidub nii nõtkust kui küpsust, mis ei jää Burgundiale kuidagi alla, pole küll odav, aga odavam siiski. Tehakse ka Merlot´ja Cabernet Sauvignoni, aga karmid jõujuurikad on ilmselt talvised joogid.

No otsustage nüüd ise, mis ilmakaare poole Viinist põrutate. Valige auto, rong, laev või lennuk. Viini viinamägedele saab aga Hofburgi palee eest trammiga või voorimehega.