Tartu, Ülikooli 11
Kohvik avatud 7.30.-23.00
Restoran avatud 11.00-23.00, R-L 11.00-01.00
7
Mõned kohad lihtsalt on toredad. Hoolimata maitsevääratustest või väikestest apsudest tunnistad nad toredaks ja andestad. Ei teagi, mis hetkel see teadmine tuleb. Mingi esmamulje, päike põrandal mängimas, vanaaegne laud ja naljakas lühter. Ning mälestused ... Üle saja aasta tegutsenud Werner on Maiasmoka kõrval kõige auväärsemate traditsioonidega Eesti kohvik, vaieldamatult. Ja kuni 1982. aasta tulekahjuni säilis tema interjöör üsna muutumatult. Pärast võeti kasutusele teine korrus, tekitati restoran. Kuid kallimaks muutumise kiuste on ta kultuuri-inimeste kohtumispaigaks jäänud siiani. Just teine, eklektiliselt kujundatud korrus, peenutsevalt öeldes lounge (kuigi, mis see lounge ikkagi eesti keeles on? Äkki Ain Kaalep leiab eesti keelse vaste?), mitte kohvik, on saanud lahedaks söögikohaks.
Juba menüüst on näha, et kokal ja kohal on kõvasti ambitsiooni. Eksootikat ja klassikat on segatud viisil, mis omane pigemini klass kallimatele kohtadele. Liharoogades on esindatud kõik olulised liigid, sealhulgas talleliha, rääkimata kohustuslikust pardirinnast ja veisefileest. Salatid on segu klassikast ja moodsatest vooludest.
Salateid maksab proovida. Nii praekartuli salat kui koorene kanapastasalat on hästi maitsestatud ja tegelikult kuumemal päeval piisava kõhutäie eest (kogused on Tartus muide üldse tuntavalt suuremad kui Tallinnas). Praekartulisalat on päris teravmeelne mõte klassikalise kartulisalatiga ära harjutatud sööja jaoks. Ümmargused prantsuse kartulid klapivad hästi muu kraamiga. Kitsejuustu salat kuuma meesaiaga on samuti hea.
Kitsejuustuga pakutakse ka menüü kõige kallimat põhirooga - eestimaist talleliha (145 krooni ilma lisandita). Proovisime ning üldmulje oli hea, aga mitte maksimum. Mingil põhjusel oli lihas endas kuidagi vähe särtsu. Ehkki portveinikaste oli suurepärane, magus ja kirsine, ning wokitud aedviljad krõmpsud, jäi väike miinus just lihapoolele.
Kalatoitudest proovisin grillitud lõhet. See oli igati tasemel. Lõhe oli mahlane ja kõnekalt maitsestatud. Eesti restoranides kiputakse kõike üle praadima, see kala oli hellalt küpsetatud. Ehkki ettekandja reklaamis, et kogu toidukraam on Eestist, selgus siiski, et lõhe pärineb Norrast.
Werner on menüüsse lisanud ka toidu juurde sobiva veini, mis on iseenesest väga mugav. Need kaks majaveini, punane ning valge J.Chivite Gran Feudo Chardonnay ja sama firma Crianza, mida soovitati meie praadide juurde, on lahedad ja ei häiri millegagi. Valge on sobivas temperatuuris sillerdav ja puhas, punane parajalt tummine. On tunda, et majas töötab veinisõber.
Magusapool üllatas valikute rohkusega - aga valge šokolaadikastmefondüü kui Creme Brülee tundusid eriti kutsuvad. Paraku oli Creme Brülee ilma krõbeda karamellikoorikuta, lihtsalt külmutusest võetud kirssidega kreem. Miks see kreem siis brülee on, võiks küsida. Fondüü oli ka äge, aga kiirsööjatele- šokolaad tahkestus nii kiiresti, et pooli puuvilju ei olnud võimalik vedelasse segusse enam kasta- siin peaks mängima kas kogustega või üritama šokolaadi serveerida koos soojendusega, mis kastme vajalikus konsistensis hoiab.
Mis meeldis, oli teenindus - tütarlapsed suhtlesid vabalt, ent mitte familiaarselt. Isegi õrnalt provokatiivne käitumine ei löönud neid rivist välja - nähtavasti saavad nad hakkama ka krooniliste vingujatega. Ja tore, et ettekandjate töölaud, kus toite valmis seatakse, oli söögisaalile avatud- väga huvitav oli näha, millises faasis roogade serveerimine parasjagu oli.
Oli laupäev, sööjatel oli aega, päike paistis, kokal oli köögis hea tuju ja oli kodune ja hea õhkkond. Tegelikult koguni nii hea, et pole patt ette võtta Tartu reis üksnes seepärast, et Wernwris lõunat süüa.
Armand Kokk
