Sattusime pimenevas linnasüdames kasiinotulede ja ehitustellingute vahel vastavatud gurmeekohta otsides kergesse ärevusse. Lõpuks leitud büroohoone fuajees igavlenud turvamees ei vastanud rõõmsale tervitusele ega osanud ka öelda, kus täpselt selles majas restoran võiks asuda (sic!).

Isegi neljapäeval oleks lauabroneeringuta maitseelamuse jahtijad peaaegu söömata jäänud, sest kõik restoranipoole (fine dining) lauad olid reserveeritud. Lahke kelner leidis siiski lahenduse, suunates spontaansed külalised otsustavalt lounge'i, kus ettekandja pärast pisikest kõhklust nad à la carte menüüga varustas.

Lakoonilises menüüs oli tunda tippkoha enesekindlust; sugugi kõik restoranid ei saa endale lubada vaid kuut pearooga. Veinivalik oli ambitsioonikas, torgates positiivselt silma nii Balti- kui Põhjamaade pealinnade tippsöögikohtadega võrreldes.

Traditsioonilise eesti köögi armastajal tasub teada, et Vertigo peakoka  Kose sõnul ei soovivat nende kliendid "põhimõtteliselt" kartulit, mistõttu tärklist ja proteiini siin ei kombineerita. Toidus uuele avatud, kuid ka vana ja head hindava inimesena tundsin pardifileega maiustades siiski kibedat puudust köögiviljagratäänist, mis oleks roa veidi toekamaks muutnud.

Tellijale jäi mulje, nagu soovitanuks kelner talle veinikaardil esimesena silma hakanud klaasikaupa pakutavat veini. Kalaroa juurde soovitatud valge vein Mercurey Clos Rochette osutus pigem happeliseks ja jõuliseks, mitte pehmemaitseliseks, nagu klient seda soovis.

Eelroaks valitud faasani patee (195 krooni) maitse oli ideaalilähedaselt tasakaalustatud, toitu ilmestasid värsked viigimarjasektorid ja pateesse oli peidetud veidi vürtsikat sinki.

Teiseks isutekitajaks valitud tiigerkrevetiga raviooli (260) kujutas endast aga miniatuurset üksikut vähipateega täidetud raviooli veidi liiga jõulises gazpacho-taolises supis.

 Toidukõrvaseks pakutud kuklid pärinesid maitse järgi otsustades üle-tee-toidupoest ning olid varutud juba eelmisel päeval.

 Pearoogade saabudes meie tuju paranes. Mahlakas aurutatud siig puravikukastmes (280) oli korralik ning glasuuritud pardifilee röstitud hanemaksaga murelikastmes (260) igati õigesti valmistet, kuigi kastet oli taldrikul ebaproportsionaalselt külluslikult. Õhtu üllatajaks oli hanemaks - see oli hõrk, kuid kahjuks imetilluke pala.

Magustoidud olid õhtu parim maitseelamus. Crêpes Suzette Grand Marniere'is (200) hellitasid maitsemeelt sukaad, liköör, apelsinimahl ja värsked apelsinifileed. Jäätis maitses kui poekaup, kuid sulandus siiski tugevamaitselisse tsitrusebuketti. 

Teisena proovitud, õunast inspireeritud magustoiduvalik (180) pakkus parimat, mida õuntest teha annab. Õuna-mündi sorbet, mousse ja crème brûlée (õige konsistentsiga, krõbeda koorikuga ja tasakaalus maitsega) olid söömaajale vääriliseks krooniks.

Kelner jälgis üsna uudishimulikult ja kaunikesti ebadiskreetselt, kuidas mu kaasl anna arve tasumiseks sobivaid rahat&au ml;hti otsis. Arve tasumisega sai õhtusöök äkiliselt ka läbi. Salamisi loodetud majapoolse lahkumiskingituse asemel lõppes õhtu ootuspärase 1700kroonise arve ja Vertigo aadresskaardiga.

Vertigos on praegu rohkem imagot kui viimistletud sisu ja originaalsust. Võrreldes Kose eelmise projektiga, restoraniga L'Artiste hotellis Olümpia, ei ületa Vertigo veel tolle taset. Ka omas ajas.