Retsept:
Merikuradi saba grillil (4 inimesele)
300 g merikuradi saba
2 suuremat rabarberivart
4 suuremat rabarberilehte
4 tomatit
1 keskmine sibul
1–2 küüslauguküünt



Valmistamiseks eemalda nahast ja kelmetest kaks merikuradi seljal olevat valget lihast, aseta need fooliumile (hooajal võib kasutada ka rabarberilehti), millel tükeldatud sibul. Pane sobiva pikkusega rabarberivars merikuradi saba kõrvale koos tomatiga. Rulli pakike kokku ja aseta grillile.


Küpseta, kuni nina hakkab tundma meeldivaid aroome (u 3–4 minutit). Küpsemist saab vajadusel jälgida. Roog on valmis, kui köögiviljad on küpsed. Serveeri rabarberilehel.


Naudi kerge rohelise salatiga. Veinidest sobib juurde Barton & Guestier Bordeaux Gold Label Blanc või Beringer Sparkling Rosé Zinfandel.


Sinimerikarbid
(ingl
blue mussels, moules
) on sinkjalt helkiva karbikaane siseküljes maitsvad ja kergesti seeditavad molluskid. Sama liiki karbid kasvavad ka meie meres, aga vaid pöidlasuuruseks ja kannavad nime „söödav rannakarp”.


Üsna taskukohase hinnaga sinikarbid on Põhjamere-äärsetes maades armastatud roog. Tavaliselt pakutakse neid veinis või vees hautatuna, lisandiks pikk valge sai.


Toitvaid sinimerikarpe tasub proovida kas või ainult nende kõrge B12- vitamiini (100 g sinikarbiliha katab 200% ööpäevasest vajadusest), magneesiumi (170% ööpäevasest vajadusest) ning oomega-3- ja oomega-6- rasvhapete sisalduse pärast.




Retsept:

Veinis hautatud sinikarbid (4 inimesele)

1 kg sinikarpe

1 väike küüslauk

1 keskmine sibul

4–5 suuremat rabarberivart või

10–12 kirsstomatit

oliiviõli

veerand pudelit hea happega mineraalset

valget veini (Allram Grüner

Veltliner) aurutamiseks

Pärast värskes vees loputamist kontrollitakse, kas sinikarbid on elusad. Kui sinikarp on kinni või pärast sellele koputamist tõmbuvad karbipooled kokku, on karp sobilik. Need, mis kinni pole ega kinni ei lähe, on mõistlik tervisele mõeldes minema visata.

Peenesta kergelt sibul ja küüslauk ning kuumuta potis vähese hea oliiviõli sees, kuni need muutuvad klaasjaks. Lisa potti rabarberilõigud (tomatid), sinikarbid ja valge vein. Pane kaas peale ning lase karpidel veiniaurus haududa.

Kui sinikarbid on valmis, avanevad karbi pooled. Poti põhjast avanevad sinikarbid veidi varem – kui tegu on suurema kogusega, võib alumisi karpe pealepoole tõsta. Need, mis pole avanenud, on mõistlik oma tervise huvides minema visata.

Süüakse käsitsi, kasutades seda karbipoolt, kus sisu kinnitunud, alusnõuna ja teist poolt lusikana. Sobilik veinileid: Austriast Kamptali piirkonnast Allram Grüner Veltliner. Toidud valmistas Aare Karolin, sobivad veinid leidis kalatoitude juurde Prike AS.

Suvega ennast suureks söönud lesta (ingl flounder) tipphooaeg Eestimaal on käes. Meie kuulsal küliliujujal on maailma meredes arvukalt suuremaid ja maitsvamaid sugulasi, kes väärivad lähemat tutvustamist.

Atlandi hiidlest (ingl white halibut, paltus) on kõrge valgusisaldusega üsna rasvane kala, mõõtmetelt kõige suurem lestlane. Vabas looduses kasvava hiidlesta varud on meredes ohtlikult kahanenud, mistõttu suur osa hiidlestadest kasvatatakse tänapäeval juba farmides.

Kala mahlane valge liha on nii paks, et ahju pannes tuleb hiidlesta külgedele sälgud sisse lõigata, sest muidu ei küpse ühtlaselt läbi. Rasvhappelises koostises on ülekaalus küllastumata rasvhapped. Kala on arvestatav A- ja B12-vitamiinide ning trüptofaani allikas.

Süvalest (ingl black halibut, greenland halibut) on hiidlestast väiksem, aga lestlastest kõige rasvasem (14– 16%). See kala sobib küpsetamiseks igal moel, näiteks venelased oskavad teha superdelikatessi – musta paltuse balõkki.

100 g kala katab 150% D-vitamiini ja 52% seleeni ööpäevasest vajadusest.

Atlandi merilest (ingl plaice) sarnaneb välimuselt tavalise lestaga, ainult kala seljal on selgelt äratuntavad oranžid laigud. Kalade suuruse ja liha kvaliteedi määrab suuresti ära kalade elukoht. Paldiski lahe lest/merilest on märgatavalt väiksem ja lahjem kui lõunapoolsematest soolasematest Taani vetest püütud liigikaaslane. Põhjamere ja Norra mere lestad on sedavõrd paksud, et kõlbavad juba tööstuslikult fileerida.

Õnneks ei näita merilesta ja tavalise lesta varud lõppemise märke. Mõlemat kala (ka fileena) on turul aasta ringi ja nende kvaliteet ei sõltu aastaajast.

Toiteväärtuselt on tavaline lest ja merilest sarnased. Siiski on merilest enam hinnatud oma valgema ja mahlasema liha pärast.

Merikeel (ingl dover sole, common sole) on tippklassi kala. Teiste lestlastega võrreldes on merikeele valge liha tihedam, unikaalse mahlase maitsega. Lisaks on seda kala lihtne ja kerge fileerida.

Veel 100 aastat tagasi oli merikeel eurooplaste igapäevasöök ja merilesta peeti n-ö vaese mehe toiduks. Tänaseks on meri merikeelest tühjaks püütud ja turul on pakkuda peamiselt kasvanduste kalu. Kala hind on tõusnud ebanormaalsetesse kõrgustesse ja nii võib seda tõepoolest väga maitsvat kala leida vaid tipprestoranide menüüst.

Väikesuulest (ingl lemon sole) jääb nii välimuselt kui ka liha kvaliteedilt merilesta ja merikeele vahele. Kujult veidi ovaalsem, vaid nahk on siledam ja marmorja punaka välimusega.

Kammeljas (ingl turbot) on oma õrnvalge, suurepärase maitsega valge liha poolest üks põhjapoolkera parimaid kalu. Kahjuks, nagu merilestagi puhul, on meie merest püütud kammeljas väike ja lahja.

2,5–3,5 kg suurused Põhjamere ja Norra mere kammeljad on klass omaette. Nende peen rafineeritud maitse on kalade eest küsitavat kõrget hinda väärt. Eriti hõrk ja rohkelt želatiini sisaldav on kammelja uimeluude ümbruse sidekude. Kala sisaldab tähelepanuväärivas koguses B3- ja B12-vitamiine ja seleeni.


lestlased" target="_blank">www.kalakala.ee/et/kasulikku/heateada/lestlased
Toiteväärtuste võrdlev tabel
100 gEnergia kcalValgud gRasvad gKaalium mgNaatrium mg
Lest87,6181,639665
Merilest87,118,21,532192
Atlandi hiidlest11020,62,439864
Grööni hiidlest18912,415,630686
Väikesuulest8217,11,423095
Merikeel8618,71,1315120
Kammeljas95163,0240120
Merikurat76141,540018
Sinikarbid86122,2320286