Tosin aastat tagasi rääkis Dimitri, et ei leia kuidagi piisavalt head kokka, kahju, et ise kokk pole. Aga ei võtnudki kaua aega, kui suure rahmeldaja närv ei pidanud vastu ja õppiski koka ameti ära. Käis välismaal parimates koolides ja ei pidanud paljuks Prantsuse legendaarseima chef'i Paul Bocuse'i köögis hommikul kella kuuest saadik hakkida ja lõikuda.

"Ma tahan teada, kas ma teen ikka kõike õigesti," seletab ta oma õppimiskirge.

Dimitrit erutavad kõige rohkem kaks asja: toiduained ja Eesti restoranikultuuri ajalugu. Ta võib kustumatu kirega kõnelda välismaa turgudel kohatud ürtidest ja molluskitest ning eestiaegsed Tallinna restoranid muudavad ta lausa härdaks. Dimitril on neist albumitäied pilte ning mis see Gloriagi muud on kui muuseumrestoran. Ja kas ongi Gloria restorani kõrval palju paiku maailmas, kust oleks läbi astunud François Mitterrand, Boriss Jeltsin, Juhan Smuul, Mick Jagger, Indira Gandhi, Johannes
Paulus II ja meie teiega.

Kui Dimitril parajasti selle ilma vägevaid lauas pole, harrastab ta oma restoranides kuuldavasti mööbli ümber paigutamist, kärisegu selle juures või parimad püksid. Kolib kabineti teiselt korruselt kolmandale ja siis jälle tagasi. Vahest võiks nüüd mööbliga hoogu pidada, kirjutada käsilolevaid raamatuid Eesti talu- ja mõisaköögist, valmistada ette Eesti Kulinaaria Akadeemiat jne?

"Kuni ma elan, liigutan ma ikka mööblit ka," naerab Dimitri.

Kalev Kesküla

Seitsmenda meele jõud

Dimitri sai kuulsaks Mündi baaris. Ta oli sale, tumedate juustega, alati vaikse häälega, tagasihoidlik noor mees, kes armastas enese ümber stiili ja head maitset. Isegi muusikat salvestas ta ise. Et moekat välismaa lugu ei mängitud raadios maha otsast lõpuni mitte kunagi, siis miksis ta lugusid ise kokku, kordas salme ja tegi muid vigureid, et ühe tantsu jagu lugu ikka välja veaks. Tema seitsmes meel ei vedanud teda kunagi alt, kui oli vaja klientide soove ette aimata. Ja tal on alati olnud väga täpne mälu - kui keegi midagi oma lemmikuks peab, puudutagu see siis roogi-jooke või muusikat.

Tundes Dimitrit 32 aastat, tean ma, kuidas tööst restoranis on saanud talle otsekui narkootikum. Soov olla majas ja alati kohal on temas tohutu suur. Muretsemine ei lahenda olukorda, kuid ettenägelikkus ennetab vigu. Kohal olemine on tall e kergem. Miski ei tohiks valesti minna. Ka ei pea ta lugu äkkotsustest ning nii käibki tema põlvkonnaga kaasas raudne teadmine, et viimase minuti tegemise mood ei sobi restorani - vahetult enne üritust on teenindajal palju olulisem häälestada end klientidele ja hoopis lõõgastuda, mitte rahmeldada. Ka roogade kallal töötab ta nii kaua, kuni on valmis ja õige. Dimas on suur annus edasirühkijat, naljahammast ja rahu säilitajat keerulistes olukordades. Tema lausa hüpnootilise nõudlikkuse taga enese ja teiste vastu seisab aga tahe olla parimatest parim (need iseäralikud võimed ilmnevad alati siis, mil tema palvetele on võimatu ära öelda).

Sünnipäevalapsele soovin ma, et ta säästaks end rohkem ja armastaks ennast nii nagu meie, siin Glorias ja Egoistis, teda armastame! Meil on siin uhke olla!

Eda Maiväli, kunagine Mündi baari püsiklient, töötab Glorias 1999. aastast.

Veinikultuuri kõrgklass Eestisse

Dimitriga olen ma koos töötanud alates 1994. aastast, kui sai Glorias eest veetud veinipühapäevi. Mina muudkui seletasin pühapäeviti kella neljast alates veinist ning "rikkad ja ilusad" tarbisid. Tegemist oli väga väärikate veinidega, mida prooviti - korraldasime Château Kirwani vertikaaldegustatsiooni, 1. Cru Classe Bordeaux' ja vist olid ka d'Yquemi omad ja nõnda edasi. Unustamatu oli ka minu esimene veinireis Bordeaux'sse 1995. aastal. Meie, neli veiniilma musketäri - Dimitri Demjanov, Kalev Kesküla, Kalev Vapper ja mina -, sõitsime sinna autoga. Dimitri Nissan Terranoga ikka ees ja Imant Soms (Veinipööningu majaperemees) oma Audiga sabas. Peale Kalev Vapperi, kes siis Riviera ASis töötas, ja Dimitri polnud erilist veinireisi kogemust meil kellelgi. Et unistustemaal Bordeaux's oli reisi ajal stabiilselt üle 30 kraadi päevasooja, siis oli ettenägelik Dimitri tellinud meile kõigile valged T-särgid, eestiaegse pildiga Gloria kalast ja õlapealse kirjaga "Vinexpo 1995" (kuna läksime muuhulgas Bordeaux' veinimessile). Mul on see särk siiamaani alles!

August Alop, veinimees ja sommeljeede koolitaja

Usaldusväärne autoriteet

Mäletan Dimitrit juba ammustest aegadest, kui TPIs (tänases Tallinna Tehnikaülikoolis) toitlustamist õppides räägiti temast kui legendist ja imemehest, kes Moskvas muudkui erialaseid konkursse võitis. Teda teadsid kõik ja needki, kes isiklikult temaga kokku polnud puutunud. Ma tean teda oma tööle jäägitu pühendujana, kes jälgib meie restoranide tegemisi terase tähelepanuga ja ei pea paljuks anda hindamatut nõu. Tema enesekindlus põhineb teadmistel ja isiklikel kogemustel, tema heas mõttes edevus jällegi loovusel. Dimitril on olemas ka parajas annuses isalikku autoritaarsust. See kõik kokku on teinud temast Eesti restoranikultuuri olulise mõjutaja, kelle kõrvale pole panna kedagi tema eakaaslastest!

Ritta Roosaar, A&G Toitlustuse AS restoranide juht

Toidulugude tegelane

Dimitri on minu jaoks alati olnud elujõuline läbilööja. Ma imetlen ta nooruslikkust ja energiat, mis viib ta maailma asjades ikka mõne sammu võrra teistest ette. Teda teatakse kui meeliköitvat ja tabava ütlemisega inimest, kelle n-ö peost söövad mõne hetkega kõik - ka siis, kui publikuks on mitukümmend inimest. Näiteks kui Venemaa kokkade ühingu president koos Vene kulinaaria ajakirjanikega Glori a veinikeldrit külastas, unustasid nad silmnähtavalt kõik muu ja vaatasid lummatult vaid Dima köögi-show'd. Seal oleks võinud vabalt härra Putin ise kõrval seista - nad poleks teda märganud! Sama lugu sündis siis, kui Põhjamaade kokkade ühenduste presidendid Egoistis vastu võeti ning kus mitu päeva millestki muust ei räägitud kui meie Dimast ja tema kunstist!

Andrus Laaniste, Eesti Peakokkade Ühenduse president