Mendoza ambitsioonikad tulijad

Argentina veinitootjad kohanduvad järjest enam rahvusvaheliselt hinnatud veinimaitse järgi, usub Siiri Kirikal.

Olen märganud, et seitsme maa ja mere taga asuva Argentina veiniloomingut sildistatakse vahel liiga kergekäeliselt ja üheselt pretensioonituks massiveiniks. Jah, kes siis ei tea, et eripalgelisusest vabastatud veini toodetakse igal pool ja selle poolest ei erine veinimaad suurt üksteisest. Küll aga naudib Põhja-Ameerikas ning Euroopas parima omamaise veini ära juba paikne veinisõber, Argentinas on see vastupidi. Kohalik rahvas armastab väga lihtsat veini, enamasti palavuse leevenduseks, parimast saagist (ja hiljutiste uuringute põhjal ka enim antioksüdante sisaldavad) väärisveinid aga eksporditakse. See nähtus on veinimajandusele uus ambitsioon ja võimalus pärast 1950. aastate poliitilisest korruptsioonist ja kuritööst põhjustatud majandusmadalseisu.

Eesti turu kaks uustulnukat, Lagarde ja Catena Zapata, on mõlemad ambitsioonikad ja nooruslikku väge täis. Lagarde näeb end traditsioonilise Argentina veini väärtustajana ning selle eesotsas tegutsevad kolmanda põlve Pescarmonad. Hiigelsuur Mendoza pakub veinimeistrile tohutul hulgal sorte, marjad on kasvanud eri kõrgustel merepinnast Andide mäejalamil, rääkimata pinnase mineraalse koostise erinevustest. Lagarde aiad asuvad Zona Alta del Rios, mida peetakse Eesti mõõtu Mendoza üheks parimaks piirkonnaks. Siinne keskmine temperatuur ei tõuse üle 19 °C. Veinimaja peasarjast proovitud reserve-veinid on kõik moodsalt marjaka jumega: erk ja ikka värske Sauvignon Blanc on mõnusa piprase järelmekiga, Chardonnay aga mesiselt puuviljane ja happeline korraga. Ootus­päraselt poeb hinge sada aastat vanadelt viinapuudelt Finca Lagarde aiast (800 m kõrguselt) korjatud marjadest valminud pehme ja ploomine Malbec, milles on parajalt piprast loomust, ürdisust ja kakao mõnusat kuivust. Veidi jõulisema stiili armastajaile istub aga kindlasti mahlakas ja marjane Syrah, põldmarjase silitava järelmaitsega.
Erilisteks puhkudeks valmistab maja piiratud saagikusega ja käsitsi korjatud ning eri sorti marjadest timmitud seguveine Lagarde Guarda (enim Malbecit ja Cabernet Sauvignoni) ja Henry Gran ­Guarda No1 (segus Syrah’d veidi üle poole). Viimase veini 2002 aastakäik on tuntavalt pehme loomuga: aroomilt marjane ja vürtsine ning kerge mündise alatooniga, maitselt ümar ja silitav, kuid tugeva struktuuri ja pikalt kestva tanniiniga.

See, et veinimeistrid üksteisest kaugel ja eri kõrgustel asuvatest aedadest pärit, ent sama marjasorti veiniks kokku segavad, pole enam uudis. Kuid selline veinisegamise viis on tegelikult üsna noor ja hilisaja leiutis. Vana aja veinikunst tundis hästi hoopis eri sortide ja aastakäikude, ja tõsi, aia eri osade saagi segamist. Veinitegu nii võrreldes tundub Uue Maailma pingestunud huvi terroir’i ja mikroklimaatiliste eripärade vastu igati loomulik.
Catena Zapata on teine veinimaja, kelle veine tasub proovida. Veiniteadusega praktikas tegelenud Nicolás Catena elutööks on avastus, et sama marja kloonid (selgituseks, et kõik taimede vegetatiivse paljundamise võtted nagu silmastamine, oksastamine, pistokstest kasvatamine, tütartaimede võtmine jne on põhimõtteliselt erinevad kloonimise meetodid) annavad vägagi erineva aroomi ja maitseomadustega veini, kui need on kasvanud eri klimaatilistes tingimustes. Tema uurimus sai alguse ajal, mil Argentina Malbecite kloone polnud veel selekteeritud ja süstematiseeritud. Otsus tuua Argentinasse mõned marjakloonid Prantsusmaalt tõi asjasse ka selgust. Kui Chardonnay Cahorsi nimeline kloon õigustas end siinmail igati, siis Malbeci omadustes tuli pettuda – see kasvatas väätidele külge suuri rustikaalseid marju.

Ni colÁs alustas tööd 145 omamaise Malbeci klooniga La Piramide veiniaias (Malbec oli ka tema isa lemmiksort, mille tulevikku ei siis ega hiljemgi veel väga pikka aega  üldse ei usutud), kust selekteeriti vaid 5. Väljavalitute õiguseks sai kanda saaki erineva terroir’ga aedades, mis asusid eri kõrgusel merepinnast. 2003. aastaks oli selge, et parimaist parim Malbec kasvas Altamiras, 1180 meetri kõrgusel (kõik viis klooni kasvasid eri ridades). Selle aia marju saab osaliselt maitsta ka Eestis saada olevas Catena Malbeci veinis, mis on nelja aia segu ja mille omaduste timmitud tasakaalu, veidi moosist ploomi, üldse marjasust, pehmet tanniini ja maitsesügavust soovitaks igaühel proovida. Veinikriitikute poolt kiidetud on sama sarja Cabernet Sauvignon, mis ongi üsna moosine, õige ürdine ning tihe vein ja peaks sobima isegi kaberneedest küllastunud maitsele. Catena Zapata sarja üks põnevamaid veine on ka lihtsamast sarjast pärit Alamos Bonarda, meile haruldasemast marjasordist valminud punavein, aromaatne, ürdine ja punastele marjadele iseloomulik. See kergelt mündise nüansiga vein jääb mulle meelde kui mahlakas jook, kuid pehme tanniini ja konkreetse struktuuriga, mis teeb temast huvitava lihakõrvase. Vein pidavat väga kaua küpsema, rohkemgi kui Cabernet’d, ning pire mari ise küpseb lõpuni vaid sooja päikest võttes.

Lõpetuseks lisan veel veinikirjanik Kalev Kesküla soovitused. Lagarde on tema meelest traditsiooniline jõulise ja rikkaliku veini tegija, Catena pigem suurejooneline katsetaja-üllataja. Lagardet tahaks kiita selle eest, et ka Chardonnay on ilus ja tsitruseline, mitte lame ja puine, nagu see vahel uues ilmas kombeks (värskematel aastakäikudel on tamme varasemast hoopis vähem pruugitud). Ja punased on kõik hea ost, kui kallis ja praegu veel karedavõitu Henry Gran Guarda maha arvata. Catenast söandaks kah esialgu Cabernet  Sauvignoni ja Malbeci soovitada, Syrah ja Pinot Noir tahavad veel harjutamist.

 

Argentina kargus

 

Küsisin nii Lagarde kui Catena Zapata (vt kõrvallugu) veiniseletajatelt üht ja sama asja: miks nad ei tee nii pehmet ja moosist veini nagu tšiillased, et eestlased seda armastaks? Sain täitsa erinevad vastused, mis mõlemad paistavad tõsi olema. Lagarde-mees ütles, et Argentinas pole veel nii viimistletud tehnikat kui Tšiilis, Catena-tütarlaps seletas aga, et nii kliima kui pinnas on täitsa erinevad. Tšiilis jahutab marju ookeani külma hoovusega kaasas käiv jahe õhk, Argentinas kasvatatakse neid nii kõrgel, et seal on loomuldasa jahe. Ja kastetakse mägedest tuleva lumeveega. Sageli aimub mägede mineraalset maitset veiniski – on tunda karedat soolasust ja vürtsikust. Seepärast on meie veinilettidel saanud rohkem armastust väljendusrikas, pehme ja puuviljane Tšiili vein, sirgjoonelisem Argentina vein on oma koolitatuma venna varju jäänud.
Siinkohal tuleks meenutada, et Tšiili veinifirmadele Argentinas kuuluvad tehased teevad tõepoolest oskuslikku veini. Dona Paula (Santa Rita) tütar võitis oma Estate Cabernet Sauvignoniga ajakirja Decanter auhinna ja on minu meelest meie valiku parim Malbeci-spetsialist. Olgu lihtsalt Estate Malbec või Shiraz-Malbec, oma musta marja külluses on vägevad mõlemad. Cono Suri tütar Trivento pakub aga väga mõistliku hinna eest hästilibisevat veini. Poes 70 krooni kanti jääv Tribu sari on suurepärane, eriti meeldivad mulle selle uuemad väljaanded Viognier ja Sangiovese. Need on delikaatsed ja mahlakad – kõik, mida seltskonnaveinilt tahta. Küllap on Tšiili know-how teravaid nurki natuke maha nühkinud ja liigset alkoholi taltsutanud. Teisalt ei saa jõudu ja massiivsust Argentina veinile pahaks panna. Odavamast otsast on olemas maitseküllased Graffigna veinid, mida ka pakist saada. Rahvaveinidest on kindel valik veel Pascual Toso Cabernet Sauvignon. Muide, nii Toso kui Trivento on ka suurepärased vahuveinispetsialistid. Keskmises hinnaklassis on tähelepanuväärne tootja Austria kristallimagnaatidele Swarovskitele kuuluv Bodegas Norton.
Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Tšiili on odavamas ja keskmises hinnaklassis ehk natuke professionaalsem ja avaramalt esindatud, leiab häid näiteid ka argentiinlaste seast. Kui aga hinnas üles ronida, nii 300 krooni juurde, siis võivad argentiinlased ehk põnevamadki olla. Selle hinnaklassi Tšiili veinid on tingimata hästi täidlased ja liköörsed, küpset ja kuivatatud marja täis, Argentina esindusveinidel annab sageli lisanüansi magusate marjade tagant aimuv karge mineraalsus. Maitske või kerge paprikanüansiga Enzo Bianchit või ka Nortoni Privadat.
Mõned Argentina maitsed on juba õige haritud.

Kalev Kesküla