Paldiski mnt 3, Tallinn
Avatud E–R 10–18
Hinne: 7
Kui Armandi kõrvu ulatus kuuldus, et Vasco da Gama
on Tallinnas ankrusse jäänud, tabas teda suur roosa pilv
saudade’t, Portugaaliamaal valmistatud nostalgiamaitselist magusat
kurbust. Eks Armandki ole olnud noor ja kepsakas, ilmas ringi vaadanud,
parimaid palu maitsnud. Ja Portugal jättis imelise mulje oma
võrratute mereandidega, mille sai alla loputada punaste krosside eest
saadud imeheade veinidega.
Vascot on veidi keeruline leida.
Uniquestay pimedas tagahoovis sumbates selgus: Vasco ootab külalisi
vaid kella kuueni õhtul. Tohoo pele! Mis portugallased need on, kes enne
kaheksat õhtul söövad?
Aga hotelli keldris ootab
tõesti pesueht o João, kes lahkelt tutvustab, seletab,
soovitab ja serveerib – isegi kui gurmaan jõuab kohale napilt enne
sulgemisaega. Köögiski toimetavad otse Euroopa teisest
diagonaalnurgast kohale kutsutud kokad.
Restoraniks Vasco da Gamat
nimetada ei tasu. Pigem on ta rahvuskohvik, kus lõunaajal ka
päevapraade pakutakse, taustaks saab kuulata vulisevat portugues’i.
See on kultuuriklubi, umbes nagu Eesti Maja mõnelgi maal.
Päevapraeks on midagi emamaalt, tavaliselt vana hea bacalhão (125
krooni, enne kl 15 odavam) ehk Portugali rahvusroog tursast. Kuid lisaks on ka
teine praad, mis võib olla rahvusvaheline. Vasco kokkade
põhitegevus on aga hoopis catering: Eesti koolilõunaidki valmib
Portugali kokkade käe all.
Kuuest õhtul suudab kokk
pakkuda viimase portsu maja menurooga bacalhão a brasi.
Iroonilisel kombel teevad portugallased oma kuulsaimat toitu Norra kandist
püütud tursast, mis soolatuna ja kuivatatuna hästi säilib
– igas õiges Lissaboni supermercado’s on oma
tursaosakond, mille peenema haistmisega kodanik juba enne poodi astumist
ära tunneb. See kõva tükk tuleb pärast ostmist vette
visata ja 3 x 8 tunnise leotamisega temast jälle õige kala tekitada
– Armand ükskord proovis ja sai päris hea roog. Vasco da Gamas
on bacalhão kohustuslik: eks soolakala saigi esiteks popiks
kuudepikkustel meresõitudel. Vascot ja teisi vapraid
meresõitjaid austavad järeltulijad nii, et isegi jõululauda
ehib tursaroog.
Õigel jõuluroa kujul – ohtra
muna ja kartuliga praetult – saab bacalhão’d nüüd
ka Uniquestay keldrist. Seekord kaunistas kartul praadi imepeente friteeritud
ribadena, mida Lissaboniski mõned söömakohad eelistavad.
Kalamass oli hõrguks tembitud, kuivatatud kala iidsest hädast
– liigsest soolast – oli osavalt lahti saadud. Kuigi Porto elanikud
narrivad lissabonlasi salatinägudeks, ei ole värske salat portugali
köögis just au sees. Seda parem meel oli näha, et Tallinna
Vascos sai kalaroa kõrvale valmis punast tomatit (Portugali restoranides
pea eranditult toores ja poolroheline), kurgilõike ja salatilehti,
komplekti ei olnud ka äädika ega õliga üle valatud
(oliiviõli võiks laual muidugi olla küll).
Armandi sõbrad maitsesid teist päevapakkumist: riisi-kanarooga
seente ja juurviljadega (125), mis maitses samuti ülihea. Salat
täpselt sama, aga nagu öeldud – ega sellele sealne
köök ei rõhugi. Küll aga suudab Vasco da Gama pakkuda
rahvusvaheliselt poppe salateid: Caesari salatit saab lausa neljas variandis.
Meie poolt proovitud maitsev lõhe-Caesar (50) tuli küll
külmkapist, mitte koka käe alt, aga sulgemisaja kandis oleks patt ka
päris värsket nõuda.
Vasco trumpäss on
kahtlemata saiad-pirukad-koogid. Portugali kuulsad rissoli’d,
empanada&rsquo
;d ja almofada’d, mille nõrk maakeel kõik pirukaks
tembeldab, sobivad eelroaks imeliselt, parimaks peab Armand jälle
tursaküpsetisi. Parima koogi valimiseks tuleks Vascos käia kuude
kaupa testimas. Kindel on aga see, et legendaarne pastel de nata (15) maitseb
nii, nagu peab, proovitud õunakook (25) oli imeline.
Keelekasteks saab imehead värskelt pressitud mahla (40), üht
Portugali õllemarki, paari veini, madeirat, aguardente vägijooki ja
Vista Allegre porti. Esindatud on nii Tawny, valge, vintage kui ka 20aastane.
Kurb vaid, et vinho verde, kerge mulliga rohekas suvevein, menüüst
puudub, aga äkki suvel tuleb.
Portugali köögi
maitsega tuleb veidi harjuda, aga kui juba meeldib, siis jäädki
Vascos käima. Ja lõpetuseks vihje: kuhu jõudis oma
laevukesega senjoor da Gama kolleeg Pedro Alvares Cabral? Just selle maa roogi
saab maitsta Uniquestay hotelli järgmises söögikohas juba
paari kuu pärast.
