Olevimägi 4, Tallinn
Hinne: 5
Ajal, mil selle Oleviste tänava hoone all asus veel restoran Siam, tekitas siinne interjöör heale toidule vaatamata klaustrofoobiat. Nüüd, kui majas asub hotell, mõjub keldris asuv lokaal isegi mõnevõrra hubasemalt. Seda muidugi juhul, kui külastaja ei lase end segada kohati pöörasusse kalduva sisekujundusega. Põnevat sopilist keldriruumi ilmestavad sedavõrd ootamatud kaunistused, metsseapeast ja jahipüssidest ühel seinal itaalia motiivide ja vasknõudeni teisal kuni naivismi kalduva Kalevipoja kurikuulsat Soome-visiiti kujutava maalini. Kokkuvõttes mõjub see kõik siiski kuidagi südantsoojendavalt.
Restoran asub üsna kitsukestes ruumides, kuid siit leiab ka hubase nurgataguse toa enam privaatsust ihkavale seltskonnale. Lisaks peidab end sisehoovis võrratu terrass, mis küll praegu kahjuks kuuldavasti külastajatele suletud on. Sees saab nautida intiimset hämarust ning vaikset muusikat, kui lokaali ei juhtu parasjagu külastama mõni häälekam seltskond – sel juhul saavad nende lustist osa kõik külastajad.
Teenindus on viisakas, lakooniline ja meeldiv, menüü sama kirev kui interjöörgi. Paljude pealinna restoranide tava kohaselt flirdib toidukaart nii aasia (taipärane supp ja wokid), vahemere (mitut masti pastad) kui vene köögiga (kaaviar, seljanka) ja pakub ka traditsioonilist eesti karbonaadi.
Itaaliapärased eelroad, avokaadosalat soolalõhega (99 krooni) ning juurviljasalat röstsaia ja parmesani juustuga (49) on mõlemad kerged, kuid üsna kogukad. Parmesanimaitse on juurviljasalatis vaevu aimatav, poolekslõigatud avokaados serveeritud lõhesalat maitseb aga väga värskendavalt.
Siinne seljanka (47) pealinna seljankaolümpiaadil medalikohale ei tuleks – peamine lihakomponent on viiner ning supp ise läägevõitu loomuga. Sellelt vene köögi staarilt ootaks rohkem äkilisust ja põnevamat sisu. Eesti karbonaad (89) jääb tavadele truuks ja on üsna ootuspärase mekiga. Prae lisandi saab valida pikast põnevast nimekirjast, kuid küüslaugukartul osutub lihtsalt küüslauguses kastmes keedukartuliks ja maitseb otsesõnu öeldes lamedalt.
Aurutatud lõhefilee tomati-safrani kastmes (147) klapib kokku juurvilja-seene risottoga. Viimane on küll üsna mage, kuid maitseb siiski päris mõistlikult. Lõhe punases kastmes on aga üsna ootamatu komplekt ning – pardon! – menüüd nägemata võiks vanduda, et tegu on tavalise ketðupi või selle lähisugulasega.
Itaaliapärast loomafileed pestokastmes (136) saadavad kelneri soovitusel grillitud juurviljad küüslaugu-õlikastmes. Võrreldes muude lisanditega maitsvad need üsna hästi, kuigi küüslauku pole sugugi tunda. Liha on aga tuim ja kuiv nagu puuhalg, ehkki erkroheline pestokaste maitseb tõepoolest hästi.
Magusroaks valitud kreembrülee rummikastmega (89) saabub lauale põlevana – leek igritseb veel tükk aega, kuid kustub enne, kui kreem sulasuhkrust karamelliga kattuda jõuab. Nii tulebki leppida hammaste all ragisevate suhkruterade ja rummi seguga. Viimane maitseb küll pigem nagu brändi. Kreem ise on hea ja rikkaliku mekiga. Mõttest maiuse kõrvale cafe lattet tellida soovitaksin tõsisel kohvisõbral siiski loobuda.
Kummaline küll, kuid siinne köök jääb hubasusele ja meeldivale teenindusele kõvasti alla.
