Pätsi majavein aasta šampanjaks
Ajakiri Drink International valis 2005. aasta veiniks šampanja Pommery. See jook on meil juba mõnad aega vahelduva eduga müügis olnud, avaram valik jõudis poodidesse aga just äsja. Pommery on hea ja mitmeti tähelepanuväärne šampanja. Kasvõi seepärast,et esindab “õiguslikku järjepidevust”: president Pätsi keldriraamatud kinnitavad, et just seda kihisevat veini oli Kadrioru kahe lossi vahele rajatud veinikeldris õige viisakad kogused, sealhulgas terve rida erinevaid aastakäike. Muid šampanjasid oli juhuslikult, üksikute pudelite kaupa. Mida siis kujutab endast Pommeri?
Tegu on vana väärika šampanjamajaga, mille asutas 1836. aastal villakaupmees Narcisse Greno. 1856 sai firma osanikuks monsieur Pommery, kes aga peagi suri. 1857. aastal asus šampanjamaja juhtima tema 42-aastane lesk Jeanne-Alexandrine Louise Pommery, kes tegi firma kuulsaks parimail šampanjaturgudel — Inglismaal ja Venemaal. Tema tähtsaimaks panuseks šampanja ajalukku tuleb lugeda 1874.aastal loodud Brut šampanjat, esimest päris kuiva šampanjat maailmas. Aga kuiv šampanja peab olema teatavasti palju paremini tehtud kui magus, sest suhkur peidab maitse-vead, kuiva happelise joogi puhul on aga nauditava maitsetasakaalu saavutamine suur kunst. (Lese julgusest võiksid indu saada kõik meie veinimüüjad, kes oma ausaid veine “poolkuivadena” reklaamivad).
1868-88 ehitati Reimsi linnaservale uhke neorenessansstiilis loss ja tootmisahooned. Kohe kõrval asuva Veuve Clicquot ja Ruinart, aga vähemasti värava tagant hinnates (sees pole kahjuks käinud) on Pommery mõis kõige efektsem. Mõisa umber on 50 hektarit veiniaedu, (kokku on neid ligi 500 ha) ning maja all 20 miljonit pudelit keldrikäikudes, millepikkus on 18 kilomeetrit. Šampanjamajade keldrid pärinevad osalt juba Ceasari ajast, kes lasi need kaevata lubjakivi saamiseks. Aastas toodab Pommery umbes 6 miljonit pudelit.
Maitse ja valik
Stiililt on Pommery värske happega, elav, mahlakas, seega võrreldav Moet et Chandoni, Taittinger´ ja Veuve Clicquot´ga, aga mitte Pinot Noir´-põhiste raskekaallaste Bollinger´ ja Gosset´ga. Vähemasti käib eelöeldu põhitoote Pommery Brut Royali kohta. Selle aroom on isegi kergelt magus-vürtsikas, selles tunda rösti (keldrimeister ütleb, et valgeid lilli). Korralik vürts ja piisav hape tagavad elegantsuse ka maitses, see on suurepärane mereannišampanja.
Järgmine tase, 1996. aasta Pommery Grand Cru hingab maitsjale vastu aga juba küpsenud aroomi. Maitses loovad tsitrus küpsemisnüansid ja lillelisus väga nauditava tasakaalu. Siin on juba suure šampanja hingust ning et selle hind poes on umbes 600 krooni, on see omasuguste seas päris talutava hinnaga hingus.
Maja esindus-cuvee on 60% Pinot Noir´st koosnev Louise (eks ikka selle vapra lese järgi), millest meil peaks olema saada 1989. ja 1995. aastakäiku. Olen maitsnud ainult esimest ja paraku mitte kõige õnnestunumad pudelit. Et nii vanade veinide puhul on alati teatav risk, oleks kindlam valik ehk 1995. aastakäik, mida šampanjakirjandus ülimaks peab.
Et ka šampanjatootjad peavad ajaga kaasas käima, loodi 2000. aastal 20-sentiliitrises sinises pudelis “noorsoošampanja” POP. See on mõeldud klubirahvale, kas pudelisuust või kõrrega pruukimiseks – ikka palju cool´im kui õlut libistada.
Charles Lafitte
Pommeriga samasse Vrankeni gruppi kuulub ka teine meil müügil olev šampanja Charles Lafitte. See on samuti ajalooga maja (asutatud 1834). Tähelepanuväärsel kombel on Lafitte kõige odavam (umbes 360 krooni) meil leiduv šampanja, aga sealjuures omet nn premium-toode, nagu väitis maja esindaja väitis. Et meil nn suurte markide kõrval ka midagi rahvalikumat müüki tuleb,on väga kiiduväärne.
Maitselt on Lafitte´i Brut samuti rahvalikum kui Pommery: värske, õunane, lilleline, kergelt joodav, mitte nii tugeva happega.
Brut Rose on eriti mõnusalt joodav, aroomi mahe magusus toob kohe Rose d´Anjou meelde. Niisiis jook neile, kelle jaoks on rose d´Anjou liiga odav. Ilma naljata: sihuke pehme külluslik maitse, milles natuke kommi ja roosimoosi. Suurepärane vannis pruukimiseks.
