Kompanii 2
Avatud
E–N
11–23,
R–L 11–01, P 10–22
Hinne: 6
Kui Tartu alternatiivklubi “Kellele ei meeldiks Johnny Depp” oma
lühikese tähelennu järel pillid lõplikult kotti pani, oli
Armandil sellest koledasti kahju. Mis siis, et seal süüa ei pakutud.
Kui aga saabus sõnum, et asemele tuleb nepaali toidukoht, tuli hea tuju
koos intressidega tagasi. Ju siis Emajõe Ateenasse lihtsalt ei mahu
mitut omanäolist klubi, olgu seal kui tahes palju ülikoole.
Aasia kööki pakkuvaid kohti mahub Tartusse õnneks rohkem,
isegi kui mõni neist kannab nii ootamatut nime nagu Gläm. Aga nimi,
teadagi, meest ei riku.
Glämi firmastiil on alates nimest ja
lõpetades sisekujundusega üsna raskesti haaratav. Naiivsetes
värvitoonides tähekesed Ä täppidena konservatiivse
välimusega logol väljendavad seda üsna ilmekalt –
näputäis eneseirooniat neis justkui oleks, kuid kiusatusele iseennast
tõsiselt võtta pole siiski päriselt jaksu vastu seista.
Olgem täpsed: lisaks aasia restoranile on Gläm samal ajal ka
ööklubi. Küllap seepärast on siseilme sametiselt hämar
nagu nõukaaegsetes trendibaarides. Sügavmustal taustal on siiski
üsna palju värvikirevust: violetset, tumepruuni, indigosinist.
Huvitavates tapeedimustrites vilksatab siin-seal ka hõbedat ja tumedat
kulda. Viimasega haakuvad hästi ka metallanumad, milles serveeritakse
tellitud roogi. Vanakuldset läiget jagub mujalegi – näiteks
baarileti serva vasksesse palistusse. Eriti eksootilise välimusega on
samas stiilis karbike, milles eine lõpuks tuuakse arve – mis siis,
et karbi sisu ei rõõmusta. Kohvitass latte’ga on aga
stiilne hoopis teisel moel, meenutades kujult lömmilöödud
plasttopsi. Armsalt naiivsed linnukujulised plastlambid aknaorvades meenutavad
pisut endist johnnydepilikku vaimu.
Teenindus jätab
üldjoontes ükskõikselt viisaka mulje, kuid roogade kohta
esitatud palved täidetakse täpselt. Menüükaart on rikkalik,
sisaldades siinmail tavaliste kirjeldustega hiina- ja taipäraseid roogi,
kuid sekka ka nepaali roogi, mis tunduvad põnevamad.
Sissejuhatuseks valitud kevadrullid krevettidega (60 krooni) on
ootuspärased, krõbedad ja maitsvad. Taipärane tom yum-supp
mereandidega (100) ehmatab hinnaga ja pisut ka raevuka vürtsikusega, kuid
see viimane on pigem meeldiv ehmatus.
Pearoogadest püüan
võtta põgusat läbilõiget ning valin seepärast
rohelise karriga taipärase kana (120), royal khazi (mida menüü
kirjeldab lihtsalt kui lambaliha nepaali moodi, 140) ja hiinapärase pardi
austrikastmes (190). Kolmest parim on kahtlemata nepaali roog, mis oma maheda
koorese kastmega meenutab india köögi leebemaid toite. Ka lambaliha
on meeldivalt pehme. Tai kana valmistatakse sööja palvel pisut
vähema vürtsiga ning võimalik, et see on viga – tulemus
tundub iseloomutu ja sedavõrd levinud tai toidu puhul meenuvad kohe
varasemad elamused, mis peaaegu eranditult on erksamad.
Pardiga on
lugu veelgi keerulisem. Teadagi, see lind võib olla üsna kapriisne
ning tiigi ääres, saiapäts peos, on temaga palju lihtsam jutule
saada kui pliidi ääres. Igatahes ei üllata brokolit, herneid ja
šampinjone sisaldav kaste maitsemeelt millegagi ja krõbedad
õhukesed pardiviilud sellest saatjaskonnast suurt ei võida. Kas
mõnes teises kastmes oleks part säravamalt esinenud, jääb
kahjuks sel korral teadmata.
Vürtsikat nepaali kohvi sel
päeval kahjuks ei serveerita ning ül
dmulje glamuursest einest jääbki keskpärase, kuid tavalisest
veidi kallima aasia toidukoha tasemele.