Kompanii 2

Avatud

E–N 11–23,

R–L 11–01, P 10–22

Hinne: 6


Kui Tartu alternatiivklubi “Kellele ei meeldiks Johnny Depp” oma lühikese tähelennu järel pillid lõplikult kotti pani, oli Armandil sellest koledasti kahju. Mis siis, et seal süüa ei pakutud. Kui aga saabus sõnum, et asemele tuleb nepaali toidukoht, tuli hea tuju koos intressidega tagasi. Ju siis Emajõe Ateenasse lihtsalt ei mahu mitut omanäolist klubi, olgu seal kui tahes palju ülikoole.


Aasia kööki pakkuvaid kohti mahub Tartusse õnneks rohkem, isegi kui mõni neist kannab nii ootamatut nime nagu Gläm. Aga nimi, teadagi, meest ei riku.


Glämi firmastiil on alates nimest ja lõpetades sisekujundusega üsna raskesti haaratav. Naiivsetes värvitoonides tähekesed Ä täppidena konservatiivse välimusega logol väljendavad seda üsna ilmekalt – näputäis eneseirooniat neis justkui oleks, kuid kiusatusele iseennast tõsiselt võtta pole siiski päriselt jaksu vastu seista.


Olgem täpsed: lisaks aasia restoranile on Gläm samal ajal ka ööklubi. Küllap seepärast on siseilme sametiselt hämar nagu nõukaaegsetes trendibaarides. Sügavmustal taustal on siiski üsna palju värvikirevust: violetset, tumepruuni, indigosinist. Huvitavates tapeedimustrites vilksatab siin-seal ka hõbedat ja tumedat kulda. Viimasega haakuvad hästi ka metallanumad, milles serveeritakse tellitud roogi. Vanakuldset läiget jagub mujalegi – näiteks baarileti serva vasksesse palistusse. Eriti eksootilise välimusega on samas stiilis karbike, milles eine lõpuks tuuakse arve – mis siis, et karbi sisu ei rõõmusta. Kohvitass latte’ga on aga stiilne hoopis teisel moel, meenutades kujult lömmilöödud plasttopsi. Armsalt naiivsed linnukujulised plastlambid aknaorvades meenutavad pisut endist johnnydepilikku vaimu.


Teenindus jätab üldjoontes ükskõikselt viisaka mulje, kuid roogade kohta esitatud palved täidetakse täpselt. Menüükaart on rikkalik, sisaldades siinmail tavaliste kirjeldustega hiina- ja taipäraseid roogi, kuid sekka ka nepaali roogi, mis tunduvad põnevamad.


Sissejuhatuseks valitud kevadrullid krevettidega (60 krooni) on ootuspärased, krõbedad ja maitsvad. Taipärane tom yum-supp mereandidega (100) ehmatab hinnaga ja pisut ka raevuka vürtsikusega, kuid see viimane on pigem meeldiv ehmatus.


Pearoogadest püüan võtta põgusat läbilõiget ning valin seepärast rohelise karriga taipärase kana (120), royal khazi (mida menüü kirjeldab lihtsalt kui lambaliha nepaali moodi, 140) ja hiinapärase pardi austrikastmes (190). Kolmest parim on kahtlemata nepaali roog, mis oma maheda koorese kastmega meenutab india köögi leebemaid toite. Ka lambaliha on meeldivalt pehme. Tai kana valmistatakse sööja palvel pisut vähema vürtsiga ning võimalik, et see on viga – tulemus tundub iseloomutu ja sedavõrd levinud tai toidu puhul meenuvad kohe varasemad elamused, mis peaaegu eranditult on erksamad.


Pardiga on lugu veelgi keerulisem. Teadagi, see lind võib olla üsna kapriisne ning tiigi ääres, saiapäts peos, on temaga palju lihtsam jutule saada kui pliidi ääres. Igatahes ei üllata brokolit, herneid ja šampinjone sisaldav kaste maitsemeelt millegagi ja krõbedad õhukesed pardiviilud sellest saatjaskonnast suurt ei võida. Kas mõnes teises kastmes oleks part säravamalt esinenud, jääb kahjuks sel korral teadmata.


Vürtsikat nepaali kohvi sel päeval kahjuks ei serveerita ning ül dmulje glamuursest einest jääbki keskpärase, kuid tavalisest veidi kallima aasia toidukoha tasemele.