28.12.2007, 00:00
Peterson, kullakarvaline ja siiruviiruline
Cafe Peterson Foorumi;kaubamajas;Narva mnt 5, Tallinn;Avatud 9–23;Hinne: 6
Foorumi kaubamaja Cafe Peterson on õigupoolest Narva
maantee ja Aedvilja nurgal asuva samanimelise kohviku noorem (kuid suurem)
õde. Kas ka sama populaarne, näitab ilmselt tulevik, kuid
küllap muudab Rotermanni kvartali edenemine ka Foorumi kaubakäigu
tulevikus käidavamaks. See käik viib aga paratamatult Petersoni
ukseni.
Leebelt kitšlik interjöör naudib siin üsna avarat pinda – Petersonis on õhku ja ruumi, värvidest hõõguvat bordoopunast, trendipaikadele kohustuslikku tumepruuni ning Foorumile ainulaadset tumedat sära, mida vastavalt meeleolule võiks kutsuda vaskseks või kassikuldseks.
Kohviku tagumist ruumi oma pika punase sohva ja geomeetriliselt korrektsete kujunditega on lihtne kujutleda kavandina arhitekti laptopis – kuid see kooslus töötab kenasti ka tegelikkuses.
Siin-seal leiduvad tugitoolid on söömiseks liigagi mugavad – nii sügavalt ja pehmelt positsioonilt nõuab kahvli ja noa käsitsemine tõsist pingutust. Kohvitassi või veiniklaasi saatel lebasklemiseks on need istmed see-eest asendamatud.
Ühe kohviku kohta on Foorumi Petersoni menüü muljet avaldavalt pikk. Peale selle saab advendiajal ka jõulumenüüd, mis sisaldab traditsioonilisi eesti roogi süldist verivorsti ja -käkini.
Igapäevase menüü avab tõsine valik eelroogi baguette’idest omlettideni. Veinikõrvane, Itaalia lihavalik (80 krooni), on traditsiooniline taldrikutäis salaamit, parma sinki ja vorsti. Kui valget veini pisut jahedamana serveeritaks, klapiks see kombinatsioon pärastlõunaseks laiskusehetkeks imehästi.
Ettekandja soovitatud praemõõtu salatid ja pastad jäävad sedapuhku maitsmata, kuid itaalia herne-basiilikusupp (60) osutub õnnelikuks valikuks. Välimuselt on tegu tavalise püreesupiga, kuid maitselt on see suur varakevadise muru karva taldrikutäis kerge ja värskendav, tulikuum pealegi. Basiilikulehed muudavad mulje veelgi nooruslikumaks.
Prae saabudes näib, et soojad road on valminud ühel ajal – kui supp oli lausa tuline, siis pardifilee köögiviljavoki ja kirsikastmega (140) on kogu koosseisus jahtunud. Vaevalt, et soojusest ka suuremat abi oleks, sest part on vintske ning avaldaks ka elusast peast ilmselt väiksemat vastupanu kui praegu. Kirsikaste on küll rikkalik ja hapukaid marju tulvil, kuid muljet see ei päästa. Hästi tehtud köögiviljavok maitseb suurepäraselt, kuid lausa ujub õlis ning rasva üleküllus hakkab peagi väsitama.
Kirsi-kohupiimakoogis (35) on kirsse oluliselt vähem kui pardile lisatud kastmes ning ka kohupiimaosa on üsna lameda ja igava maitsega. Kahju küll, sest koogi- ja kohvipaigana oleks Peterson igati omal kohal. Läbipaistvas tassis serveeritud cappuccino (25) jätab õnneks hea mulje.
Leebelt kitšlik interjöör naudib siin üsna avarat pinda – Petersonis on õhku ja ruumi, värvidest hõõguvat bordoopunast, trendipaikadele kohustuslikku tumepruuni ning Foorumile ainulaadset tumedat sära, mida vastavalt meeleolule võiks kutsuda vaskseks või kassikuldseks.
Kohviku tagumist ruumi oma pika punase sohva ja geomeetriliselt korrektsete kujunditega on lihtne kujutleda kavandina arhitekti laptopis – kuid see kooslus töötab kenasti ka tegelikkuses.
Siin-seal leiduvad tugitoolid on söömiseks liigagi mugavad – nii sügavalt ja pehmelt positsioonilt nõuab kahvli ja noa käsitsemine tõsist pingutust. Kohvitassi või veiniklaasi saatel lebasklemiseks on need istmed see-eest asendamatud.
Ühe kohviku kohta on Foorumi Petersoni menüü muljet avaldavalt pikk. Peale selle saab advendiajal ka jõulumenüüd, mis sisaldab traditsioonilisi eesti roogi süldist verivorsti ja -käkini.
Igapäevase menüü avab tõsine valik eelroogi baguette’idest omlettideni. Veinikõrvane, Itaalia lihavalik (80 krooni), on traditsiooniline taldrikutäis salaamit, parma sinki ja vorsti. Kui valget veini pisut jahedamana serveeritaks, klapiks see kombinatsioon pärastlõunaseks laiskusehetkeks imehästi.
Ettekandja soovitatud praemõõtu salatid ja pastad jäävad sedapuhku maitsmata, kuid itaalia herne-basiilikusupp (60) osutub õnnelikuks valikuks. Välimuselt on tegu tavalise püreesupiga, kuid maitselt on see suur varakevadise muru karva taldrikutäis kerge ja värskendav, tulikuum pealegi. Basiilikulehed muudavad mulje veelgi nooruslikumaks.
Prae saabudes näib, et soojad road on valminud ühel ajal – kui supp oli lausa tuline, siis pardifilee köögiviljavoki ja kirsikastmega (140) on kogu koosseisus jahtunud. Vaevalt, et soojusest ka suuremat abi oleks, sest part on vintske ning avaldaks ka elusast peast ilmselt väiksemat vastupanu kui praegu. Kirsikaste on küll rikkalik ja hapukaid marju tulvil, kuid muljet see ei päästa. Hästi tehtud köögiviljavok maitseb suurepäraselt, kuid lausa ujub õlis ning rasva üleküllus hakkab peagi väsitama.
Kirsi-kohupiimakoogis (35) on kirsse oluliselt vähem kui pardile lisatud kastmes ning ka kohupiimaosa on üsna lameda ja igava maitsega. Kahju küll, sest koogi- ja kohvipaigana oleks Peterson igati omal kohal. Läbipaistvas tassis serveeritud cappuccino (25) jätab õnneks hea mulje.