Provintsigurmee
Virumaal, kaunilt korrastatud Mäetaguse mõisas asuv
hotelli Meintack söögikoht mõjub oaasina pseudorahvuslike
kõrtside, lihtsalt labaste kiirtoidukohtade ning õllekate seas.
Mis iseenesest polegi tegelikult kuigi imekspandav, sest kuigi postsovetlikkuse
võrdpilt Kohtla-Järve on lähedal, siis Mäetaguse kujul on
tegu Eesti ühe rikkaima vallaga. Esimesed teated mõisa kohta
pärinevad juba 1542. aastast, mil selle omandas Peter von Tiesenhausen.
Praegu on mõisaansamblist alles klassitsistlik peahoone, ait,
laut, valitsejamaja, kasvuhoone, aednikumaja, jääkelder, veski.
Hotell koos restoraniga paikneb tall-tõllakuuris. Sestap domineerib
sisekujunduseski traditsiooniliselt mõõdukas laad. Mõneti
häirib, et kunagised talliuste kohad on küll üleni klaasitud,
kuid neist välja astuda ei saa. Usutavasti sooviks tegelikult ka kohalik
vallaelanik ilusat vaadet mõisasüdamele mitte ainult läbi
kardina nautida.
Meie teenindaja on rahulikult
professionaalne ega jookse pealinna restoranide halvastimakstud praktikantide
moodi kööki toitude koostist küsima. Eelroogadest proovitud
küüslaugukrevetid on hästi piprased, mistõttu külm,
kuid pudelist tulev õlu Tõmmu Hiid mõjub eriti
kosutavalt. Jookide hinnaskaala kõigub muide kümne ja
kahekümne krooni vahel.
Põhitoitudest osutub väga
hõrguks ikebanaliku tundlikkusega komponeeritud kanarind (80).
Kuigi linnuliha kipub olema sageli ehk liiga turvaline (et mitte öelda
igav) valik, on Meintacki kokk osanud selle parimad omadused esile tuua
ülimalt maitsva apelsinikastme abil. Ka juustuga paneeritud sealiha
(90) on oskuslikult valmistatud ning mõnusalt mahlane ning selle
tomatikaste ei tähenda purgist välja valatud ketšupit. Selle
kõrval on Venemaa-Baltikumi söögikohtade leitmotiiv –
seljanka (25) – üsna kahvatu. Ka keedetud veisefilee ehk siis
mädarõikaliha (91) puhul on ootused vahest liiga
kõrgel. Spetsiaalselt taimetoitlasele välja pakutud pasta
brokoli-lillkapsakastmega (36) on isuäratavalt koorene, kuid palava ilmaga
ehk liiga rammus ning vägev toiduvalik. Ka lastele serveeritav pastaroog
frikadellidega (32) on õige rasvane.
Tundub, et
menüü koostamisel on rõhku püütud panna portsjonite
suurusele (üldteada fakt, et eestlane on seisukohal “mida rohkem,
seda uhkem”) ning üllatuslikkusele. Nii serveeritakse
vahukooremütsiga puuvilju üsna kanges alkohoolses kastmes ehk siis
valge veini ning Cointreau’ga (28) ning menüüs on ka
sinihallitusjäätis maasikakastmega (40). Firmaroaks on aga
küülik köögiviljapärjas (120). Välismaalasi peaks
peibutama tuunitud rahvusköök, kus liig
“pärismaalaslikud” ning rasvased komponendid on asendatud
trendikamate koostisosadega.
Näiteks pakutakse
sinihallitusjuustuga peedipüreesuppi, pikitud metssealiha pohlakastmes
ning meeldivalt teravat Vana Tallinna ja sarapuupähklitega kamavahtu.
Toorjuustukreem valge šokolaadi ja marjadega (32) on
tõeline “naistekas” – mesimagus ja
piltilus. Ja pärast mokkamööda lõunat tehtud
Spaziergang’i hurmavas Inglise stiilis pargis on lisaks täis
kõhule ka meeleolu suisa ülev.