Rabiega – Riviera – Radisson

Kalev Kesküla otsis Riviera randadelt ja Provance’i viinamägedelt roosa veini vaimu.

Prantsuse Riviera on alates 19. sajandi keskpaigast olnud üks neid paiku, mis on jõukale eurooplasele kõige enam paradiisiga seostunud. Eriti inglastele ja venelastele, sest Nizzas (poliitiliselt korrektne oleks muidugi pruukida selle linna prantsuskeelset nime – Nice) tavatses talvitada nii kuninganna Victoria kui tsaaripere. Põhjas asuvad Alpid peavad karmid põhjatuuled kinni, soe meri soojendab rannalinnu – Nizza, Cannes, Saint-Tropez – oktoobrini.

Kui süüa lõunat rahvalikus kõrtsis Antibes’i vanalinnas või turistikohas Nizza peaväljakul, siis tuuakse sardiiniportsu või vägevate lambakontide kõrvale kannuga päris lihtsat veini – valget, punast ja roosat. Libistad sellega Provence’i ürdiseguga paksult üle puistatud roa alla ja palju rohkem veini peale ei mõtle. Nii polnud mul kuni tänavuse sügiseni Provence’i veini võludest – 75% kohalikust toodangust on rosé – selget ettekujutust. Seepärast kasutasin rõõmuga võimalust süüvida selle paradiisinurga hea tootja Domaine Rabiega veinidesse algupärases keskkonnas.

Ajalugu ja sordid

Provence on Prantsusmaa vanim veiniregioon, foiniiklased tõid sinna viinapuu juba 6. sajandil eKr. Ja kreeklasedki käisid seda kanti koloniseerimas. 154. aastal eKr muutsid võidukad roomlased selle oma provintsiks ja pensioneerunud teenekatele sõjameestele anti sinna valdusi, justkui talusid pärast Vabadussõda. Massiline turistide vool algas siiski alles 1930ndail ning nende jootmiseks läks ka tublisti veini vaja. Kohalikud veinikasvatajad orienteerusid massilisele tootmisele ja istutasid viljakaid, aga mitte kõige maitsehõrgumaid sorte, nagu Carignan, Grenache ja Cinsault. Kliimaga sobivad need ometi hästi ja on tegijad marjad tänapäevalgi.

Põlistele veinikasvatajatele tuli lisa 1960ndate algul, kui Provence’i kolisid üle iseseisvunud Alžeeriast saabunud prantslased. 1980ndail tulid siia sooja saama jõukad sakslased, inglased ja skandinaavlased. 1986 ostis Absolut Vodkat valmistav Rootsi kontsern V&S Vin & Sprit
Draguignani linna lähedale (umbes 60 kilomeetrit Saint-Tropez’st põhjas) veinivalduse, tänase nimega Domaine Rabiega.

Apellatsioon Côtes de Provence (loodud 1977) hõlmab suurema osa Rivierast ja ulatub ligemale saja kilomeetri kaugusele rannikust. Klimaatilised tingimused on nii suurel alal üsna mitmekesised: rannikul mahedad, merest kaugemal, Alpide jalamil, on suved väga palavad ja talved karmid. Pinnast on ka igasugust, aga Rabiegas on see lubjakivine ja rauaoksiidist punane ning see sobib heale viinapuule.

Punastest sortidest viljeldakse veel Carignani, kohalikku Tibouren’d ja Syrah’d. Viimane tundub Provence’i kliimas eriti perspektiivikas.

Valge vein on mahult kõige tagasihoidlikum, seda toodetakse ainult 5% üldkogusest. Sortideks on Ugni Blanc, mis lisab veinile tarvilikku hapet, kergelt oksüdeerunud nüansiga Clairette ja aromaatne Rolle, mis on paremini tuntud Sardiinias Vermentino nime all. Sauvignon Blanc, Viogner ja Marsanne on piirkonnas uustulnukad.

Rannas ja restoranis

Domaine Rabiega asub Nizza lennuväljalt tunnise autosõidu kaugusel. Maanteelt tuleb paar korda ära pöörata ja siis ronib kitsas külavahetee aedade vahelt mõisa väravani. 11,5 hektari  suurusest valdusest on 10 ha viinamarjade all, ülejäänu on muru, küpressid, ürdid, lilled, ilupõõsad ja põhjamaised mugavused Provence’i stiilis. See viimane tähendab väikest veinikoda konverentsisaali ja veinipoega, restoranihoonet basseiniga ning paari külalistemaja, kuhu mahub elama 30 veinisõpra. Veinipoes (hinnad 3 kuni 40 euroni) käib ohtrasti turiste, kes ostavad sealt himukalt nii pudeleid kui maailma kalleimaid veini-särke.

Tuleb tunnistada, et veinivaimu otsingute alustuseks on lihtne küla-rosé (3 eurot) basseiniserval väga hea, aga gurmeeroogade kõrvale tahaks midagi tõhusamat saada. Seevastu kolm aastat vana tammine rosé, millel juba küpsemise noodid küljes, sobib ainult erilistele veinifännidele, mind see ei veena. Rosé peaks olema ikka mahlakas ja värske!

Hiljem proovime Provance’i roosasid ja veel mitmes lokaalis ja selgeks saab tõsiasi, et toidu juurde ei maksa tellida majaveini, see on Saint-Tropez’s või Sainte-Maxime’i rannarestoranis paratamatult veidi isikupäratult turistlik, s.t liiga lihtne ja mahlakas. Selline värske külm lurr sobib ehk päris plaažile rannaroosaks ning seda paljud päevitajatest pruugivadki. Sainte-Maxime’i plaažidest on suur osa roigasaedadega restoranide vahel ära jagatud ning kelnerid saalivad liival päevitajate vahel koos mustanahaliste rätte ja hõlste müüvate naiste ja meloodiliselt hõiklevate (pediküür, maniküür, massaaaaž!) meestega.

Kui siis särk selga panna ning paarkümmend meetrit eemal valgete linadega ja diivanitega terrassirestoranil istet võtta, tuleb tellida mõni hinnalisem rosé. Ning sellest on juba leida vürtse, jõudu ja karakterit. Provence’i rosé karakteri vastuolulisus peitubki tõsiasjas, et selle karmivõitu kuiv vürtsikus on nii veetlev olukorras, kus ümberringi vahemerine sumedus, laud lookas ja organism heaolust küllastunud. Kui aga oled Eestimaa detsembri niiskuses, näljane ja väsinud, hakkad kohe tahtma midagi magusamat, mahlakamat ja maitserohkemat. Kui elu kibe, kaotab veini vürtsikus oma mõtte, ei tasakaalusta tegelikkust. Kui aga ronida oma Saint-Tropez’ rannapromenaadi äärde ankurdatud hiiglasliku jahi (see teeb oma kakskümmend sõlme, ohkab meie veinireisijuht Kalev Vapper vaimustunult) tekile, tahad jälle elule vürtsi.

Aga igatahes jooksin ma nüüd mõnda aega Provence’i roosat himukalt, kas või selleks, et taaskogeda soojal rannal saadud veininaudingut. Muide, veiniistandused algavad lausa sealt, kus plaaž lõpeb, aga igasuguse tõenäosusega on parem pinnas siiski kaugemal mäekinkudel. Nii et kes kavatseb endale sinnakanti veinivaldust soetada, peab mõtlema, kas rõhuda supelranna ja jahisadamate lähedusele või veini kvaliteedile.

Eelnev jutt on asjakohane seepärast, et rootslased on Rabiega müüki pannud. Kohtasin tänaval Ain Hanschmidti ja seletasin, et ta võiks nüüd, kui rahaga enam nii kitsas pole, selle Provence’i mõisa eesti veinisõprade tarvis ära osta. Ain ei öelnud midagi, ainult naeris.

Ega ma katsugi seletada, et Provence’i veinid Bordeaux’ haritud nüansikusele vastu saavad, aga kui Rabiega Clos Dière’isid proovida, siis saab selle piirkonna punaveini võimsusest ja võimalustest siiski aimu.

Domaine Rabiega

Veinimõis toodab nime all Domaine Rabiega hinnalist veini oma aia marjadest (apellatsioon Côtes de Provence; kokku
20 000 pudelit) ja mõõduka hinnaga veine Rabiega nime all. Viimastest on kuulsaim Rabiega “r” (Vin de Pays du Var) Rouge, Blanc ja Rosé, mis on Rootsi enimmüüdavad veinid, aga meil saadaval üksnes hotellis Radisson SAS sealse majaveinina.

Veel on meil müügil Domaine Rabiega tippveinid Clos Dière Cuvée I (põhiliselt Syrah) ja Cuvée II (Carignan, Grenache, Cabernet Sauvignon; alates aastast 2003 kannab nime Clos Dière Rouge). Esimene on eriti massiivne, mustade marjade ja ürdi karakteriga ning tahab vähemasti viis aastat küpseda. Teine on pehmem, paari aastaga valmis ja hiilgab suurepärase riojaliku maasikanüansiga.

Mõisa veiniaias kasvab enam-vähem kõiki siin viljeldavaid sorte, isegi Chardonnay’d.

1988 loodud veinimõisa edu aluseks (aga raamatute järgi kuulub see Provence’i tippu) on seda algusest peale juhtinud rootslasest novaatorlik veinimeister ja veinikirjanik Lars Torstenson, kes on valitud veiniajakirjade poolt ka kahel korral aasta veinitegijaks. Ilmselt tuludele-kuludele liialt mõtlemata on ta saanud teha tippveini ja mitmesuguseid katsetusi. Viimaste hulka kuuluvad põnevad ühesordiveinid, nagu näiteks Mourbasse (Mourviedre’ist) ja Svala (Rolle’ist). Aga vahest ongi need liiga erakordsed veinid, et neile piisavalt tarbijaid leida. Ja kui nüüd Domaine Rabiega maha müüakse, ei tee neid maailmas enam keegi.