Roosa ja vahutab
Paljud meie kaasmaaalased harrastavad suviti kihisevaid jooke – need on ju eriti värskendavad. Kõige rohkem juuakse mõistagi õlut. Ja siis vahuveine. Ometi on vahuvein mõnes olukorras liiga nõudlik, kuidagi liiga pidulik ja pealetükkiv. Siis on võimalus valida kergelt kihisev vein ja pruukida seda nagu tavalist rahulikku veini – rahulikult.
Sellise veini leiab tähelepanu äratavas ümaras pudelis. Mateus Rose on Portugali kõige kuulsam veinimark. Selle lõi 1942. aastal Fernando van Zeller Guedes, kes tegeles enne teise kuulsa Portugali veini Vinho Verde valmistamisega. Et muuta vein rahvahulkadele eriti nauditavaks, muutis ta kihiseva veini roosaks ja poolmagusaks, millisena sobis see suurepäraselt Põhja-Euroopa ja Põhja-Ameerika turule. Nime sai vein Mateuse palee järgi, mis paikneb Douro oru põhjaserval. Mateus rose kasvatas oma edu kuni 1980. aastateni, mil ta moodustas 40% Portugali lauaveini toodangust. Enamik Mateust pärineb praegu Bairrada veinipiirkonnast ja seda toodab Guedese perekonnale kuuluv Portugali tähtsaim veinikorporatsioon Sogrape.
Hiljuti jõudis vana klassiku kõrvale müügile ka värske konkurent: Primavera Rose. Firma Caves Primavera rajati samuti 1940-ndail aastail, ning tema toodangu joovad samuti valdavalt ära välismaalased. Vein on valmistatud kohalikest viinamarjasortidest Baga ja Maria Gomes.
Kumb vein on parem. Mateus on 20 krooni kallim (poes 76 krooni) ja minu meelest parem: kuivem, veidi tugevam kaasiga, heledam. Primavera maksab kõigest 58 krooni ja on rahvalikum, veidi magusam, pehmem ja tugevama värviga. Maitsevahe pole suur, põndakupeol ei pane seda tähele, klaasist mekkimisel aga siiski hoomatav.
Mida selliste veinide peale hakata? Minu meelest pole nendega talvel midagi peale hakata. Tegu on puhtakujulise suveveiniga. Ka on kihisevat ja magusapoolset veini raske toiduga sobitada. Seepärast sobivad Portugali roosad ideaalselt tänavakohvikutesse (kus meil miskipärast enamasti vaid õlut pakutakse). Lihtsalt üks värskendav lonks kerge suhkru ja alkoholiga, mis linnas lonkijale jõudu juurde annab. Mullivein on mõeldav ka värskendava aperitiivina.
Üldiselt tundub mulle kihisev ja magus vein algaja veinisõbra maitse olevat. Samas on 60 aasta vanustel Portugali rosedel juba piisav ajalugu, et neid aktsepteerida. Täpselt nii, nagu pole mõtet kiruda Odessas tehtud Sovetskoje Shampanskojet või Igristojet, aga Belgias, Hispaanias või Saksamaal (Itaalia viinamarjadest?) tehtud nõukogude shampanja on paras pornograafia.
Portugal on maa, kus veini juuakse palju. Noored vaatavad küll viimasel ajal õlle ja kokakoola poole ja just seepärast on neil televisioonis koguni noortele suunatud reklaam, mis meenutab vanema põlve veendumust, et toiduga on kasulik pruukida veini. Ka pole üheski teises Euroopa veiniriigis sellist üldist korvpudeli-kultuuri nagu Portugalis. Suure talupoja pudeli nimi on garrafao ning sinna mahub 5 liitrit veini. Kahju, et meil neid siin müügil pole. Seepärast ajagem läbi ümmarguse rose-pudeliga, mis meenutab Saksamaa Frankeni piirkonna Bocksbeutel it.
