Rucola, peidetud pärl
Õismäe ja Mustamäe vahel asuv Rucola tutvustab end oma koduleheküljel sõnadega “meie soov on, et meie külastajatele maitseks meie leib ning vesi, kuid peaasjalikult pakume me siiski korralikku Itaalia kööki”, ning kumbki pool sellest lausest pole tühi sõnakõlks. Vesi ja hea värske Itaalia leib on köögi ees laual külastajaile tasuta valamiseks-lõikamiseks ja menüü sisaldab tõesti põhjalikku läbilõiget Itaalia köögist. Lihtsad soovid ja lihtne teostus, kena vaadata ja maitseda.
Asukoha tõttu ei olegi Rucolal mõtet teha nägu, nagu oleks tegemist südalinnaruumi steriilsusse kippuva trendikohaga, sest oma piirkonna menupaiga loorberid on tal kuhjaga välja teenitud. Pole parata, see osa Tallinnast on üsna igav, autokeskne ja hall, eriti hilissügisel või lumeta talvehakul. Seda kontrastsem on pilt, mis avaneb Rucola uksest sisenedes. Kahetasandiline restoraniosa on üllatavalt hubane ja õhuline, ehkki valgustus on napp. Interjöör on tagasihoidlik, aga hoolega läbimõeldud ning mitte pingutatult itaalialik. Rucolas ringi vaadates ei teki kahtlust, et tegu on küll itaaliapärase trattoria’ga, aga mitte võõrastava, vaid tuttava ja omase hõnguga. Ka restorani vastas paiknev gurmeepood ei mõju vaid eksootilise muuseumina – siin on lisaks muule näiteks hulk mõõduka hinnaga põnevaid Itaalia veine.
Sama õnnestunud kui sisekujundus tundub olevat ka personali valik. Teenindus on Rucolas kiire ning väga soe ja sõbralik – ja see on pealinna restoranides palju haruldasem kui kena interjöör.
Rucola on ka lastesõbralik (nagu ühele heale Itaalia restoranile kohane) ning mitte ainult mängunurga ja seinu kaunistavate piltide poolest. Ka lastemenüü sisaldab veidi enamat kui tavapäraseid “lõbusaid viineripoisse”. Pitsa singi ja juustuga (45 krooni) paberõhukeste Parma singi viiludega on hea võimalus pirtsakama maitsega lapsele Itaalia mekke tutvustada. Sellist suurepärase põhjaga ehtsat pitsat saab Tallinnas vähestest kohtadest.
Eelroogade seas leidub kõike traditsioonilist, eriti mitut masti köögivilju. Antipasto vegetariana (110) teeb neist hõrgutistest väikese kokkuvõtte: pisut suvikõrvitsat, baklažaani ja paprikat ning valgehallitusjuustu lõike näputäie rukolaga. Viljad pole pärit konservipurgist nagu siinmail sageli kombeks, vaid on värsked, marineerimata ja kohapeal grillitud. Juustuga seltsib see kooslus suurepäraselt.
Zuppa al pomodoro con mascarpone (50) väärib eraldi mainimist, sest tavaline hapu tomatisupi ja maheda lisandi kombinatsioon on selles eriti hästi märki tabanud. Kaks poolust – terav ja pehme – on hoolega lahus hoitud ja nende tasakaalustamine jääb sööja hooleks.
Valitud pasta ja pearoog on miskipärast ühtviisi liigsoolased, kuigi muidu väga hästi õnnestunud. Gorgonzola e prosciutto crudo di parma (95) kujutab endast rohelise (ilmselt spinati-)täidisega ravioole kreemjas juustu-singikastmes. Parma singi maitse annab tugevalt tunda ja roog maitseb suurepäraselt, aga soolasus väsitab ruttu. Pesce fresco con salsa di lime ehk forellifilee laimikastmes (109) ei ründa keelt küll nii ägedalt, sest ülesoolamise all kannatab vaid kaste, kuid veidi jääb see siiski segama. Kui soolarünnak kõrvale jätta, on kaste väga elegantne – kerge ja vihjamisi hapukas. Garneeringuks valitud artišokirisoto ületab ootused – see on pehme ja rõõmustav nagu kauaoodatud jõululumi.
Magustoitu valida on keeruline nii kui alati, kuid lõpuks jääb peale klassika – tiramisu “Rucola special” (45). Maius ilmub koogi kujul, kuid on väga rikkalikult niisutatud ja mahlakas. Ja vaimustavalt värske, nagu ka kõik muu Rucolas näib olevat.
