Seltskondlik fondüüpotike
See vana Šveitsi rahvusroog pärineb
algupäraselt 18. sajandist Alpide mägiküladest, kus lumevangis
mägikülaelanikud valmistasid toitu sellest, mida kodus veel leidus.
Juustu ja veini oli igas Šveitsi majapidamises ning algne
fondüü sellest koosneski. Kuivama kippuv juust sulatati
caquelon’is ehk kuumakindlas savipotis. Juustule lisati kohalikke
maitseaineid ja veini. Traditsioonilised fondüüjuustud
Gruyère, Emmental ja Appenzeller on samuti Šveitsi Alpidest
pärit.
Juustufondüü sisse võib kasta
krõbeda koorikuga saia või leivatükikesi, tillukesi
marineeritud
kurke ja pärlsibulaid, tumedaid viinamarju,
šampinjone ja kirsstomateid. Valge kuiv vein lisab maitset ning kaitseb
juustusegu kõrbemise ja kokkukleepumise eest. Veini võib asendada
ka kirsiviina (kirch) või -brändiga (cherry brandy).
Küüslauguga võimendatakse juustukastme maitset, väike
kogus tärklist aga muudab segu püsivamaks. Fondüü
valmistamiseks on kõige mugavam kasutada spetsiaalset
fondüünõud, mille juurde kuulub ka soojendusalus ning mis
hoiab fondüü laual soojana ja takistab juustusegu tahkeks muutumist.
Tavaliselt kuuluvad komplekti ka pika varrega fondüükahvlid. Iga
sööja valmistab oma suupiste ise, torgates oma saiatükki
või muud toiduainet fondüükahvli otsas kuuma juustukastmesse.
Sobib ka toores liha või kala, vorstid ja aedviljad, mis
lõigatakse fondüü tarvis väikesteks kuubikuteks,
köögiviljad keedetakse enne poolpehmeks.
Soolaste
fondüüsuupistete lisandiks sobivad toorsalatid, keedetud
köögiviljad, vürtsikad kastmed ja värskete ürtidega
kohupiimakastmed.
Fondüü valmistamiseks kõlbab ka
piisavalt suur ja paksupõhjaline keedunõu, mis jagab kuumust
ühtlaselt ja säilitab seda kaua. Fondüüsegu püsib
laual kuumana või tasakesi keevana metallrestil kas piirituslambi kohal
või kahe-kolme teeküünla kuumuses.