Mulle on alati jäänud sügavalt arusaamatuks, kust võtavad statistikud need alkoholi tarbimise numbrid, mida nad meile omistavad. Viimati löödi hädakella vist 11 liitri aastas pruugitud puhta alkoholi pärast, aga olen kuulnud lugusid ka seitsmest liitrist. Ometi külastab Eestit igal aastal vist 6 miljonit soomlast (kes ei pruugi siia just oma viinaga tulla) ja jumal teab kui palju muid turiste. Kuidas nende liitrid eestlaste omadest eristatakse? Ja pealegi olevat kolmandik viinaturust salaalkoholi käes…

Nii et statistika on üks lootuseta asi, kuid veini pruukimise vaikset aga visa tõusu näitavad ometi kõik märgid. Liitrite ennustamisest ma loobun.

Värske veinikataloog kinnitab, et kõige rohkem joodavat veini Luksemburgis – 64,5 liitrit inimese kohta aastas (Prantsusmaal ja Itaalias 56 liitrit). Sellest järeldub, et kõige rohkem veini pruukiv rahvus on euroametnike rahvus, sest Luksemburgis on nende arvukus põliselanikega võrreldes kahtlemata kõige suurem.

Aga “Veinikataloogist” saab tead palju muudki – 20 krooni eest kohe imetlemisväärselt palju. Antakse (veinikirjanik Oz Clarke´ile toetuv) ülevaade veinitüüpidest, viinamarjasortidest, kasvukoha tähendusest, veini valmistamise põhimeetoditest, pudelietiketi lugemisest, veini ja toidu sobitamisest, klaasidest, veinikeldrist ja tehakse sissejuhatus nautimiskunsti. Gloria veinikeldri peremees Imre Uussaar jutustab ajakirjanikule oma veinitööst.

Suurema osa väljaandest moodustab süstemaatiline kataloog, mis koosneb veinimaade ja -mandrite ülevaadetest, millele järgnevad veinisildid. Need on järjestatud hinna tõusmise järgi, ning lisaks rahanumbrile sisaldavad ka viite värvile, täidlusele suhkrusisasaldusele ja müügipaigale (nimetatud vaid suured marketid). Muidugi pole kataloogis kõiki kaht või kolme tuhandet veini, mis Eestis müügil, vaid ikka ainult need, mis kataloogiga koostööd teinud firmad on sinna pannud. Seepärast pole sealt erilist mõtet otsida imejooki, mis Le Bonaparte´is või Egoistis keele alla viis. “Veiniataloog” on su sõber supermarketis.

Muidugi on niisugusel veiniloendil üks olemuslik häda: pole öeldud, missugused veinid on head ja mis viletsad. Oleks ju tore, kui lõpus oleksid surnupealuuga leheküljed: ära osta! Tunnistan, et olen teinekord supermarketis kaaskodanikke tülitanud ja katsunud neid takistada mõnd veini omandamast, pakkudes enda meelest midagi etemat välja. Aga sageli on mulle kinnitatud, et just seda veini on ostuhuviline alati joonud ja talle maitseb. Nii et austame ostja vaba tahet. (Ütlen siis ainult enda nimel, et 20 odavaima Prantsuse veini seast (lk 38) ei soovita ma küll midagi osta, keerake paar lehekülge edasi ja vaadake sealt).

Kataloogis toodud hinnad paistavad olema Stockmanni omad, see tähendab võimalikest kalleimad, mõnel puhul on ka hinnaga lihtsalt (ülespoole!) eksitud. Kui etiketi kirjeid norivalt lugeda, leiab siingi ebaühtlust ja vigu: vein ei saa ühtaegu olla VDP d´Oc ja Bordeaux. Vahuveinide hulka on eksinud Pedro Ximenez Tres Pasas, mis on hoopis rosinavein. Aga eks asi läks kiireks ja eksime me kõik.

Veinipiirkondade ülevaated, nagu muudki juhatavad tekstid on asjatundjate August Alopi ja Rein Kasela kirjutatud ja seega täitsa usaldusväärsed, Alopi “Hispaania ja Portugal” lausa kadestamisväärselt hea. Erandiks on vaid Raivo V. Raami ajakirjaniku uljusega vorbitud sissejuhatus Itaalia veinitundmisse, milles ta kinnitab, et pole enam ammu head Itaalia veini saanud ja tunnistab, et ei saa kunagi pihta, mis Itaalia veinide sildile kirjutatud. Pole just pedagoogiline ätitüüd. Ja kui ikka Eestist nauditavat Itaalia veini  ei leia, siis peab ikka küll kärss, st suu, kärnas olema.

Muide, kiiduväärse nimede ligikaudse hääldamise tabelisse on mõned vead sattunud just Itaalia nimede puhul: Verdicchio hääldub verdikkio ja Frizzante fritsante.

Mõni väikse eksituse leiab ju veelgi. Näiteks ei usu ma, et selliseid veine, nagu “värsked parkainerohked Sauvignonid” Loire´ist ja Uus-Meremaalt (lk. 5) saaksid üldse olemas olla. Parkainerohked on ikka ainult punased veinid.

Aga üldiselt on autorid ja toimetaja Tiina Väljaste, kes ei saa selle töö peale ju palju kogenum olla kui mina 1995. aastal “JoogiEkspressidega” alustades, teinud head tööd. Nüüd on Joogekspress omadega õhtusse jõudnud, aga vein elab ja “Veinikataloogi” lugemine teeb algaja veinisõbra tükk maad targemaks.

Mõned minu meelest head hinna (mis või poes osutuda siintoodust hoopiski madalamaks) ja kvaliteedi suhtega naudinguallikad “Veinikataloogist”.

Prantsusmaa

Malesan Coteaux du Languedoc – Stockmann, Prisma, 117 krooni

Hispaania

Campo Nuevo, Blanco ja Tinto – City Market, Kaubamaja, 64 krooni

Itaalia

L´Arazzo Primitivo – City Market, Prisma, 78 krooni

Saksamaa, Austria

Salomon Undhof Hochterrassen Grüner Veltliner – Prisma, Selver, 134 krooni

Ida-Euroopa

Prahova Valley Special Reserve Sangiovese (Rumeenia) – City Market, Kaubamaja, Selver, 86 krooni

Põhja-Ameerika

L. A. Cetto Petite Syrah (Mehhiko) – Stockmann ja kõik marketid, 153 krooni

Lõuna-Ameerika

Graffigna Malbec (Argentiina) – Prisma, 78 krooni

Lõuna-Aafrika

KWV Roodeberg – Stockmann, City Market, Kaubamaja, Selver, 175 krooni

Austraalia

Angove´s Stonegate Cabernet Shiraz – Kaubamaja, 96 krooni

Uus-Meremaa

Villa Maria Private Bin Sauvignon Blanc – Stockmann, City Market, Selver, 209

Aasia

Yarden Cabernet Sauvignon Merlot (Iisrael) – Stockmann, Prisma, Kaubamaja, Selver, 160 krooni