Tervislikud maitsetaimed võib ka ise kasvatada

Maitserohelise kasvatamiseks ei pea olema aeda ega rõdugi – piisab mullapotist köögiaknal või lauanurgal.

Värsket kraami ja maitserohelist saab kaubandusvõrgus kätte kogu aasta. Ent kevadel ilmuvad lettidele pisikesed pakikesed, seemned sees. Muudkui võta ja kasvata!

Mida aga valida ning kasvama läinud rohelise vohamisega ette võtta? Siinkohal väike ülevaade levinumatest maitsetaimedest, mille kasvatamine kellelgi üle jõu ei peaks käima.

Ise rohelise ilu loomine võiks toitumislehekülgede asemel vabalt täita ka näiteks lõõgastuse külgi – näppupidi mullas asjatamine on suurepärane stressileevendaja, mis mõtted probleemidelt kiiresti eemale juhib.

Lihtsaim lauapealne aed

Konkurentsitult lihtsaim on roheliste sibulapealsete kasvatamine, mis on jõukohane isegi mõneaastasele lapsele.

Tuleb lihtsalt sibul veega täidetud klaasi istutada ning siis rohelise lehe sündi ootama jääda.

Sibulapealsed annavad kevadistele võileibadele ja salatitele värvirõõmsa ilme. Kui ka maitse vastuvõetav on, saab sööja korraliku kaaliumiportsu ning silmadele kasuliku annuse karotinoide.

Nii roheline kui ka mugulsibul aitavad tugevdada immuunsüsteemi, mis kevadiste heitlike ilmadega küll ainult kasuks tuleb.

Kapriisivaba kress

Algaja köögiaednik võiks soetada endale kressiseemneid. Kress ehk mungalill läheb kapriisivabalt kasvama kus tahes. Ka ootamiseks kulub vähe aega – seeme hakkab idanema ööpäeva jooksul.

Põhimõtteliselt võib salatisse lisada ka kressiidusid, ent kes kümmekond päeva ootab, saab rõõmu tunda juba rohelistest võrsetest.

Mungalill sobib kevadel võileivakatteks ja kartulisalatisse. Kevadine kartul pole tihti enam suurem asi, kuid kress annab sellele värske maitse. Sobib ka makaronide ja riisiroa maitsestamiseks, supi sisse või võileivale.

Kress on hea just värskena – kuivatamisel ja sügavkülmutamisel kaotab ta oma mõnusast maitsest ja lõhnast suurema osa ära.

Veidi kressi keemilisest olemusest. Lehed sisaldavad rohkesti proteiini (35,3%), mineraalainetest kaltsiumi-, kaaliumi-, fosfori-, joodi- ja rauaühendeid. Vitamiinidest C-vitamiini (kuni 165 mg%), karotiini, B1-, B2-, B6- ja E-vitamiini. Salatikressil on tugevalt vürtsine, veidi pikantne sinepi- või rõikataoline maitse.

Kress tekitab söögiisu, soodustab vereloomet, maomahla ja sapi eritumist ning tänu kõrgele C-vitamiini sisaldusele leevendab väsimust.

Võrratu basiilik

Parim aeg basiilikuseemned idanema panna on just praegu. Kui juunikuus muld soojaks läinud, võib taimed ka avamaale istuda, ent selleks, et basiilikuvarre küljest lehekesi noppida, piisab taas tubasest lillepotist.

On basiilik kasvama läinud, avastate lisaks mõnusatele maitseomadustele veel ühe suurepärase faktori – kööki on tekkinud võrratu lõhnakomponent.

Veidi keemiast. Õitsemise eel kogutud võrsed sisaldavad kuni 1,5% eeterlikke õlisid. Peamised koostisained on eugenool ja linalool. Sisaldab hulganisti park- ja mõruaineid. Parkainete toimel muutubki basiilik valguse käes kuivatamisel tumedaks. Õites leidub veel kamprit jt terpeene. Basiilik sisaldab ka glükosiide (mõru maitse), saponiine, loomulikult vitamiine, mineraalaineid ja karotenoide.

Basiilik on universaalne maitsetaim, mida võib toitudesse lisada nii üksinda kui ka erinevates maitseainesegudes.

Klassikalise maitsega pitsamaitseainet saab ka ise valmistada – sinna kuuluvad basiilik, aedmajoraan, pune, pipar, kuivatatud sibul ja kü&u uml;slauk. Peenestatud segu säilitab aroomi kinnises purgis ja sobib kasutada köögivilja- ja lihatoitude maitsestamiseks, raputada pitsa peale ja piruka sisse.

Basiilikuga võib maitsestada kõiki salateid, köögivilja-, kala- ja liha-, ka kruubi-, kaerahelbe- ja munatoite, marinaade ja kastmeid. Basiilik sobib imehästi kõikjale, kus on tomatit – salatist ja võileivast tomatihoidisteni.

Majoraan soola asemel

Nagu basiilik, nii on ka majoraan vanades kultuurides lausa kultustaimeks olnud, tänapäeval aga kasutatakse teda maitsetaimena nii omapäi kui ka segudes.

Parim külviaeg on praegu – seemned idanevad üsna kaua. Täna mulda pannes võib mai lõpus toidus juba omakasvatatud majoraani maiku tunda olla.

Majoraanitee mõjub rahustavalt, olles abiks ka meeleolulanguse ja peavalude vastu. Tee valmistamiseks võetakse ainult 1 tl ürti 1 klaasi kuuma vee kohta, lastakse tõmmata 1 tund ja juuakse paar klaasi päevas 6-7 päeva järjest.

Meil kasvatatakse majoraani peamiselt maitsetaimena, vanad eestlased tundsid seda taime rohkem vorstirohu nime alla. Majoraan on suurepärane maitseaine liha- ja köögivilja-, eriti maksa-, kaalika-, porgandi- ja kaunviljatoitudele, teda lisatakse kastmetele ja pekist väljapraetud rasvale koos sibula, õuna ning hariliku pujuga. Kes soovib soola osakaalu oma toidus vähendada, leiab majoraanis hea liitlase – majoraani kasutamine vähendab vajadust toidule soola lisada.

Pune ehk oregano

Eestikeelne taimenimi pune on vähemalt perenaiste hulgas taandunud, suupärasemaks on muutunud itaaliapärane oregano. Heal taimel mitu nime – ja hea taimega on tegu tõepoolest.

Pune lõhn sarnaneb vorstirohu (majoraani) omale ja seepärast on teda vanarahva seas ka vorstirohuks kutsutud. Maitsestadagi võib samu toidugruppe, mis majoraani juures üles loetud. Pune annab toidule meeldiva lõhna ja terava vürtsise maitse. Erinevate toiduainete maitsestamisel leiavad kasutamist nii lehed kui ka õied. Kuid pune ei ole hea vaid maitse ja lõhna loojana, temast on kasu kui ravimtaimest.

Näiteks parandab pune seedetegevust, soole- ja maonõresid hakkab rohkem erituma ning toidust saadakse vajalik paremini kätte.

Hakkab hammas valutama, on pune lehtede närimine või neist keedetud tõmmis abiks, lihaste ja liigeste valu vastu aitab punekompress.

Tüümian ehk aed-liivatee

Tüümian ehk aed-liivatee sobib eriti hästi itaaliapärastesse toitudesse, vormidesse, kastmetesse, makaroniroogadesse, lisades neile mõnusat maitset ja peent aroomi. Tüümian tuleb lisada toidule kohe valmistamise alg- etapis. Pehmemad varred võib tükeldada toidu hulka, kuid puitunud vartest kasutatakse vaid lehti.

Tüümian on mitmeaastane, aromaatne igihaljas poolpõõsas, mis kasvab 10–30 cm kõrguseks.

Koduköögis teda ilmselt ületalve ei kasvata, ent kevadel mõne taime kasvama panek lisab suvistele gurmeeõhtutele kindlasti vürtsi.

Kasutamine: kastmetes, pastaroogades, taime- ja kartulitoitudes, uluki- ja lambalihatoitudes, majoneesis.

Meliss – mitte ainult magustoitudele

Meliss lõhnab ja maitseb nagu sidrun. Melissitee on suurepärane suvejook, ka koos piparmündiga.

Antiikarstid hindasid melissi kõrgelt kui elutahet tugevdavat ja rõõmsaks tegevat taime. Vana-Rooma arstide sõnul pole melissiteed joov inimene kunagi haige ja kes loputab haavu melissitõmmises, ei tea, mis on põletik.

Melissi lehed on rikkad mõru- ja parkainete, orgaaniliste hapete ja vitamiinide poolest. Ravimtaime teevad temast eeterlikud õlid, lehtedes on neid 0,2–0,5%, mille koosluses on tsitraal, tsitronellool, linalool, heraniool.

Maitsetaimena kasutatakse melissi kõigis toitudes, millele sobib sidrun. Melissi lehed on meeldivaks lisandiks salatitele. Eeskätt toorsalatites, kus on õun, kõrvits, kabatšokk, porgand.

Kasutatakse ka suppides, kastmetes, herne- ja porganditoitudes, külmades rohelistes kastmetes, keedetud kalaga, munatoitudes ja meliss on väheseid maitsetaimi, millega maitsestatakse kompotte, mahlu, tarretisi ja magusaid aedviljahoidiseid. Värskete lehtedega kaunistatakse magus- ja külmtoite.