Kuuekümnendates aastates Miguel Torres on väsimatu reisimees, õige mitu korda ka Eestis käinud. Kui ei tule ise, saadab mõne triki. Näiteks on Tallinna restoranides paar korda toimunud nn pimesööming, blind dinner. See näeb välja nii, et osalejad panevad silmaklapid ette ja veedavad kogu õhtu pimeduses roogi ja veiniklaase kobades. Pimedana peaks maitsemeeled ärksamad olema, aga söömine on ikka päris vaevaline. Ei suuda mina Torrese toiduideedega sammu pidada. Seevastu on kõik Torrese veiniideed väga head.


Waltraudi kelder



Mais kogunes Barcelonasse priske bussitäis kogu maailma veiniajakirjanikke – kaugematest tulijatest polnud esindatud mitte üksi Jaapan, vaid ka Puerto Rico, kelle imekaunis mulatitarist veinikirjanik meenutas Ladina-Ameerika kireseebi staari. Kõik Torrese kutsel ja kulul, et tutvuda tema uue tippveinide keldriga Pacs del Penedèsis, Torrese veinitööstuse peakorteris.


Torrese veinipidudel on alati üks ennenägematu omadus, mis muidu suurfirmades tundmatu – don Miguel ja kogu tema perekond tegelevad külalistega isiklikult. “Tere, Kalev, kas sa oled mu naisega tuttav?” uurib veiniheeros. Aga muidugi olen, eelmistel Torrese pidustustel istusin ühel lõunasöögil tema kõrval ja ta jutustas mulle, et Torreste suveresidents, noobel rannalinn Sitges on ühtlasi rahvusvaheline homolinn ning nood olevat hoopis parem publik kui venelased Costa Bravas.


Waltraud Torrese, kes on rahvusvaheliselt tuntud küll oma neiupõlve ja -kunstnikunime Waltraud Maczassek all, nime kannab ka uus tippaedade veinide kelder, mis on kerkinud Torrese külastuskeskuse kõrvale. Kui külastaja on keskuses paiknevas Torrese muuseumis muistsed pressid, peekrid ja perekonna esimese sõjajärgse Renault’ ära vaadanud, siis juhatatakse ta “aastaaegade tunnelisse”, kus saab kogeda veiniaedade pilte, hääli ja lõhnu.


Ühel hetkel saabub tunnelisse rong, külastajad istuvad peale, panevad kõrvaklapid pähe ja sõidavad otse Waltraudi keldrisse. Edasi juhtub see, mis lõbustuspargi õuduste majas ikka – keldriseintest astuvad esile kolmemõõtmelised muistsed veinimehed ja räägivad ajaloost, maaharimisest ja veinist. Kõrvaklappidest saab nende lugu kuulata sobivas keeles, aeg-ajalt sõidab rong edasi ja te kohtute järjekordse veinivaimuga. Muidugi on pigem naljakas kui õudne, aga show vägevuse üle ei saa imestamata olla. Ühel hetkel läheb kelder valgeks ja te näete, et ümberringi pole muud kui uued tammest veinivaadid. Veinipalee siseõuel on purskkaev, kõige kõrgemal korrusel künka tipus on klaasist restoran. Siin saab nautida parimat kõhutäit Torrese veini ja Kataloonia maastikega. Ei usu, et kusagil paremat veinietendust pakutaks. Kui imekirik Sagrada Familia Barcelonas nähtud, tuleb sõita Pacs del Penedèsi Torrese veiniimesid vaatama. Pärast saab siinsest ilusast poest kotid täis ka osta.

Kui aega rohkem, tasub vaatamist ka Milmanda m&o tilde;is, keskaegne kindlus, mille maadel nüüd Torres 500 meetri kõrgusel merepinnast kesk metsikut tüümiani ja rosmariini Chardonnayd kasvatab.


Sealsamas lähedal on ka aed, kus valmib vana kloostri müüri ääres üks Torrese erakordsemaid veine Grans Muralles.


Kust tulid värsked maitsed?



Proua Waltraud on Torrese veiniesindaja oma sünnimaal, Saksamaal, aga ühtlasi pühendunud kunstnik. Esmaspäeval ja olenevalt olukorrast veel mõnel päeval nädalas proua maalib ja siis ei tohi teda keegi veinijutuga segada. Alles mullu oli viljakal maalijal suur näitus. “Ma ei taha oma meest kaotada ja muidugi arvestan ma veinitöö või perekonna vajadustega, aga üldiselt on mu maalimisaeg puutumatu,” seletab ta mulle Torrese vinoteegis, mis Barcelona peatänaval Passeig de Gracial äsja avatud. See on peen ja kallis, hea köögiga veinikoht. Kel Barcelonasse asja, võiks sealt läbi astuda, see on ainult poolteist kvartalit Antonio Gaudí vägevaimast majast La Pedrera kesklinna poole.


Hiigelfirma müügitöö juhtimine on järjest rohkem Miguel juuniori õlule langenud. “Vanasti tegi isa kõike ise, aga nüüd teeme meie ka,” räägib noor Miguel, veiniperekonna viienda sugupõlve esindaja. Veinivalmistamise juures on peaekspert nüüd Migueli õde Mireia. “Ja veinid on tõesti palju paremaks läinud,” ütleb noor Miguel siiralt.


See viimane on jumala tõsi. Õigupoolest on veinid muutunud palju trendikamaks, s.t nõtkemaks ja mahlasemaks. Eriti Mas Borras, Pinot Noir, mis vanasti oli justkui liiga magus.


Chardonnay Milmanda tutvustas meile vanasti täidluse ja tammelaagerduse äärmisi võimalusi, aga mõjub nüüd värskelt ja nõtkelt. Isegi lipulaev, Cabernet-vein Mas La Plana maitseb nüüd mahlasemalt ja pehmemalt. Avaldan Mireiale siirast vaimustust tema veinikunsti üle. “Uut tamme pruugime Milmanda valmistamisel ikka, aga malolaktilise fermentatsiooni läbib vaid osa veinist, kasutame seda ikka vähem ja vähem,” selgitab veinimeister.


Kui maitsen 2007. aasta Fransola Sauvignon Blanci, mõtlen, et olen sattunud Uus-Meremaale.


Järgmisel hetkel meenutan õudusega oma värsket veiniraamatut, kus olen kõiki neid veine kirjeldanud eelmiste aastakäikude põhjal. Fransola ei meenuta mitte millegagi vana tihedat ja tammist Sauvignoni. Nad on oma veinid ju kõik ära pööranud! Aga paremaks! Nii et olgu pealegi.


See, mis Barcelona veinipoodides hämmastas, olid Torrese veinide hinnad! Need veinid olid kallimad kui teised sealsed täitsa tegijad veinid. Need olid kallimad Tallinna poodide hinnast! Kohe tekkis tunne, et tagasi jõudes peaks mõne oma Torrese lemmikveini ostma, hoopis soodsam ju! Mas Borras Pinot Noiri ostsin siiski Torrese vinoteegist kaasa, kuigi see oli vähemasti sadakond krooni kallim kui Tallinnas. Sest eks kulutanud Torresed meie peale niipalju raha ja aega. Ja üldse on nad üks hirmus kena perekond.
Torrese parimad üksik­aedade (single vineyard) veinid Kataloonias
  • Grans Muralles, DO Conca de Barberà, viinamarjasordid Monastrell, Garnacha Tinta, Garró, Samsó ja Cariñena. 2001 aastakäik on parimas konditsioonis. Aroomis on ploomi ja rosmariini ning valget pipart ja nahka. Maitse sisukas, tunda naha nüanssi (seda andvat Garró viinamari), meeldivalt kuiv ja mahlakas, aga samal ajal täis ploomist küpsust. Aimata ka suitsu ja jõhvikat. 2004 aastakäik viigimarjaselt magus, pehme ja vürtsikas. 2005 aastakäik on veel veidi nooruke, annab tunda magus tamm.
  • Milmanda 2006, DO Conca de Barberà, Chardonnay. Aroomis tamme ja vürtsi ning tsitrusi. Maitse kuiv ja vürtsine, täidlane, greibine, hea happega.
  • Fransola, DO Penedès, Sauvignon Blanc. 2006 aastakäik on veidi liiga tammine. 2007 aastakäik väga hea, värske, rohune, karusmarjane, kuiv ja kerge.
  • Mas Borras 2006, DO Penedès, Pinot Noir. Aroom mahlane, selles mustikas, vaarikas ja jõhvikas. Maitse kuiv ja tarviliku happega, selles pohl, väga kerge tanniin ja pikalt jätkuv vürtsikus.
  • Mas La Plana 2007, DO Penedès, Cabernet Sauvignon. Aroomis ürdid, must kirss ja šokolaad. Maitse kuiv, mahlakas, pikk, pehme tekstuuriga, kergelt tunda musta kirssi ja Prantsuse tamme.
  • Salmos 2006, DO Priorat, viinamarjad Syrah, Cariñena, Garnacha. Torreste 1996 käivitatud projekt veiniaedade taastamiseks Priorati terrassidel. Kange, tuline, lagritsaselt magus ja mineraalne vein, millele tuleb kasuks veidi pikem pudelis laagerdumine, et elegants saaks toore jõu ja maitserikkuse alt avalduda
  • Perpetual-Salmos 2005, Salmose suur vend, ülikontsentreeritud vein veiniaia kõige kiltkivisematelt terrassidelt, valmistatud pikaaegseks säilitamiseks. Aroomis on mullane mineraalilõhn segatuna lagritsa, musta pipra ja seedrinootidega. Maitse on kontsentreeritud, ülivõimas, põletav, selles vaarikat ja karamelli. Tekstuur pehme, aga tunda tugevat alkoholi.