Toscana kutsung on lihtne ja selge: helekollaste varikatuste all laiub pikk suveterrass keset käidavat, kuid mitte liialt kärarikast tänavat, ning paiga nimi ütleb pikema sissejuhatuseta, et tegu pole mitte lihtsalt kohaga päikese, vaid ihaldatud toskaana päikese all. Kodune septembripäike on küll hoopis kahvatum ja soojust tuleb ammutada pigem laudlinade ja samas toonis krüsanteemide kollasest kumast.

Menüüst ja eriti hindadest veinikaardil kumab seevastu ebakindlat, kuid otsustavat püüet elitaarsuse poole, mis küll pigem ehmatab kui rõõmustab. Eelroog, piatto di tartufo (160 krooni) on kindla peale minek, sest midagi pakutavast (juustu- ja salaamilõikudest) ei valmistata kohapeal. Valik pole kuigi suur, kuid sobib klaasi Gavi di Gavi (80) saatjaks kenasti. Ribollita ehk toskaana oasupi (85) maitset valitseb pigem varsseller - ube on tomatises supis napilt. Paks ja toitev roog tuleb ilmselt otse talupojaköögist. Risotto al crudo toscano e melograno (toorsuitsusingi ja kranaatõunaga risoto, nagu teatab eestikeelne tõlge, 130) mõjub hapuka granaatõunamaitsega elavamalt, kuid igatseb värsket tomatit-rucolat kõrvale. Singimaitset on vaevu tunda ja roosa tummine roog mõjub üsna väsitavalt.

Coniglio all'aceto ehk jäneseliha äädikamarinaadis (230) saabub lauda üsna põhjalikult küpsetatuna, kuid on ikkagi vintske otsekui tema onu Remuse juttude eluvõitluses karastunud liigikaaslane. Tume äädikamarinaad maitseb hästi, kuid jänesejäramist see oluliselt ei kergenda. Lisandiks valitud tomati-rucola salat (50) on taldrikul kuldkollases õlis küll nägus, aga tomat maitseb köögiviljade kõrghooaja kohta pisut liiga talviselt. Jäätis küpsetatud puuviljadega (80) on üsna tavaline jahe maiustus - kahjuks pole Eesti itaalia restoranidel kombeks omaenda majajäätist valmistada. Ja puuviljad on, naljaga pooleks, päikseküpsetatud - virsik, rosin, konservananass magusas soustis. Toidu nimetus kõlas paraku põnevamalt.

Ei midagi uut päikese all.