Üks mõnus tassike kohvi
Kohv läbi aja
Kohvi ajaloost on liikvel mitu legendi, neist tuntuim räägib praegustel Etioopia aladel Kaffa lähedal elanud kitsekarjus Kaldist, kelle kitsed olla närinud kohvipuu lehti ja marju ning olnud seetõttu õhtuti erksad ega hoolinud magamisest. Seepeale olla Kaldi ka ise selle puu marju närinud (või munkadele närimiseks viinud). Igatahes sülitatud need kehva maitsega marjad kõlbmatutena lõkkesse, aga tules vallandunud aroom üllatas. Õige pea õpiti marju röstima, purustama ja veega
segama. Kohviajastu oli alanud!
Jutud kohvi kohta jõudsid Euroopasse 17. sajandil. Esimesena hakkasid kohviga kauplema Veneetsia kaupmehed, kes toimetasid laevadega toorkohvi Mocha sadamast Euroopasse. Esimene teadaolev kohvik Tallinnas avati 1702. aastal, aga kohvijoomise kultuur ja harjumused
kinnitasid Eestis kanda alles 20. sajandil.
Tänapäev: palju valikuid, lihtsad tõed
„Kohvijoomine ilmast ei sõltu,” ütleb kohvimeister Ain Kaljumäe. „Juuakse suvel, kui päike lõõmab, ja siis, kui vihma sajab. Pigem on asi ikka kinni iga inimese harjumustes. Parim kohv on värske kohv. See, kas seda valmistatakse espresso- või filtermasinas, presskannus või pätikohvina tassis, sõltub iga jooja maitse-eelistustest.”
Järgnevalt Ain Kaljumäelt mõned põhitõed, mis aitavad kodus presskannus head kohvi teha.
• Puhas vesi ja värske kohv on hea kohvi aluseks. Tuleb kontrollida, et veekeetjas poleks katlakivi. Kõige parem on vajalik hulk kohvipuru vahetult enne kohvi tegemist jahvatada. Kui kasutatakse valmis jahvatatud kohvi, tuleks seda säilitada õhukindlalt ja pimedas.
• Vesi, millest presskannus kohvi valmistatakse, ei tohiks olla 100 °C. Õige temperatuur jääb 85–95 °C vahele. Kui majapidamises pole moodsat veekeetjat, millel saab temperatuuri seadistada, piisab ka teadmisest, et keema tõusnud veel tuleb umbes minuti jahtuda lasta ja alles siis
kohvipurule peale valada.
• Teine soovitus on hoopis harjumatu. Oleme harjunud ju ikka vett kohvipuru peale kallama. Mina pidasin oma kadunud vanaema, kes kohvipuru vette segas, puhta rumalaks. Aga selgub, et tegelikult on mõlemad viisid täiesti sobivad. Seega võib ka keema tõusnud vee valada presskannu, lasta seal minutikese jahtuda ning alles seejärel kohvipuru sisse segada.
• Kui presskannule mõeldud kohvipulbrit käepärast pole, võib kasutada ka filterkannu jaoks jahvatatud pulbrit, kuid seda peaks ühe tassi kohta arvestama vähem.
• Kohvipuru tuleks lisada järgmise valemi järgi: üks mõõdulusikas (7 g) tassi kohta. Kuna maitse-eelistused erinevad, saab oma maitset teades kogust suurendada-vähendada.
• Ükskõik kas vesi on valatud kohvipuru peale või kohvipuru on segatud vee sisse, on tõmbamise aeg 4–6 minutit.
• Valmistatud kohvi peaks kohe ära jooma või valmistama seda just nõnda palju, kui korraga joomiseks kulub. Kui juhtub, et kohvi jääb üle, siis presskannus seda kohvipaksu peale seisma jätta ei tohiks – maitse muutub. Ülejäänud kohvi tuleks kallata presskannust eraldi kannu.
Tänapäeval on väga levinud ka kohvikapslite ja -patjadega masinad. Viimase puhul levib kuulujutt paberi kõrvalmaitsest, mille Kaljumäe kindlalt ümber lükkab. „Kui kohv on kvaliteetne ja värske, ei saa mingist paberimaitsest juttu olla. Tehnoloogia on tänapäeval nõnda arenenud, et kõrvalmaitsed
on kapslite ja padjakeste puhul täiesti olematud.” Mees lisab, et kahe vahel valides võiks eelistada padjakesi, sest need on valmistatud loodussäästlikumast materjalist.
