Urvo Ugandi kaitses Eesti esisommeljee tiitlit
Läinud nädala neljapäeval, 23. oktoobril, peeti restoranis Gloria Trophee Moet et Chandoni Eesti etapp. Tegu oli sommeljeede ehk veinikelnerite Eesti meistrivõistlustega, mille võitja läheb edasi MM-le. Võistlused korraldas Eesti Sommeljeede Liit eeskätt selle presidendi Rein Kasela isikus.
Erinevalt autorallist on sommeljeede võistlused sport, mis ei tõuka tagant ohtlikke harrastusi, selle fännid võivad laiale publikule vaid rõõmu tuua. Mida rohkem on asjatundlikke pühendunud sommeljeesid, seda paremate muljetega söögimajast lahkume. Tänaste restoranide noored asjatundlikud ja edasipüüdlikud teenindajad, kes tunnevad oma töö üle professionaalset ametiuhkust, on välja vahetanud nõukogudeaegse ülbe ent alaväärsukompleksist puretud kelnerite inimliigi. Ja see on väga tore.
Praeguste teenindajate tööhoiakud on enamasti paigas, aga julgust jääb veel puudu. Nii tuli tänastele meistrivõistlustele vaid 9 sommeljeed, läinud aastal oli võistlejaid rohkem. Ometi on kodulinnas tuttavate kohtunike ees nii mõnus võistelda. Tahaks väga loota, et järgmisel aastal leidub konkurente rohkem. Esimene võistlus võiks ju olla vaid kogemuste hankimiseks.
Esimeseks ülesandeks oli päev varem sooritatud pikk kirjalik test. See on päris raske, koostatud rahvusvaheliste võistluste eeskujul ning näiteks prantsuse veinipiirkondi ja seal valmistatavaid veine tuleb küll üsna täpselt teada. Ei puudu küsimused ka Luksemburgi või Shveitsi veiniväljade kohta, kust pärit veinidega ju igapäevatöös kokku ei puutu. Nii et hea mälumaht ja loogiline mõtlemine tuleb kasuks.
Test sõelus välja kuus paremat, kes astusid Gloria kitsukesel varieteelaval võistlustulle. Esimeseks ülesandeks oli veini serveerimine. Kohtunikel (allakirjutanul nende seas) olid käes tabelid, kus iga liigutus punktideks lahti võetud.
Laval kohtuniklaua taga istusid le Bonaparte´i perenaine Kadri Kroon ja vinoteegipidaja August Alop ning viimane paluski alustuseks raugel häälel serveerida 1945. aasta Chateau Mouton-Rothschild (seda peetakse 20. sajandi parimaks bordooveiniks). Pudel tuli avada korvis ja kork ilma väänamiseta hääletult kätte saada nii et poolpikali pudelist ükski piisk välja ei pritsiks. Küünla kohal dekanteerimisel (karahvini valamisel) ei tohi vein pladiseda ja põhi peab jääma pudelisse, sest nii vana veini põhjas võib olla ju sade. Kõik sommeljeed maitsesid ka enne serveerimist veini üle, veendumaks, et see on korras. (Mispärast meie restoranides seda kommet üldse ei praktiseerita? On kaks võimalikku seletust. Esimene, et kelner tunneb veini halvasti ega oska selle kvaliteeti niikuinii hinnata, ja teine, et tunneb väga hästi, aga kui ise ei maitse, saab loota kliendi asjatundmatusele ja tillukese korgiveaga veini ikkagi maha müüa.)
Tuleb tunnistada, et tehniliselt olid kõik võistlejad üsna head. See, millest puudu jääb, on suhtlus kliendiga. Külastaja, kes Moutoni või Margaux´d tellib tuleb ometi kiitusega sõna otseses mõttes üle kullata!
Serveerimisülesanne selgitas välja kolm edasipääsejat 4-6 koht jagati shampanjapudeli avamise ja täpsusvalamisega. Võistlustulle jäänute järgmine ülesanne oli viie napsi äratundmine pimedegustatsioonil. Esimeses klaasis oleva Liviko pirniviinale said kõik pihta. Komistuskiviks osutus mõnele vana kuldne tammevaadis laagerdunud Bacardi rumm, mis oma vanilliinise karakteriga on päris lähedane konjakile. Ka kuldne tekiila tahab veidi mõtlemist. Amarula kooreliköör on minu meelest äravahetamiseni sarnane kõigi maailma koorelikööridega nii et vilja selle sees on pea võimatu ära öelda. Kõige kindlamalt läbis katse Urvo Ugandi Balthasarist, kes algul kirjeldas joogi maitset (tamm, alkohol, lisandid) ja jõuab siis loogilisele järeldusele).
Vigase veinikaardi parandamine publiku ees, kus tuleb leida nii viga kui öelda õige vastus, on hoopis raskem kui miljonimäng. Eriti vastutusrikas ülesanne on 6-käigulisele õhtusöögimenüüle sobilike veinide leidmine. Peab teadma, mis sobib spargiliga ning soomlasest kohtunikus sünnitab kahtlust rabarberi-konfetüü. Talle tuleb inglise keeles selgitada, miks peaks tellitud vein rabarberiga sobima. Lõpuks tuleb valida digestiiv (eelistati calvadosi või konjakit) ja soovitada sigar. Marko Hark Roosikavalerist kujutleb oma käes olevad menüükaaned kohe sigari-humidoriks ja hakkab selgitama Cohiba ja Monte Cristo erinevust.
Kohtunike otsus on üksmeelne: Eesti parimaa sommeljee tiitlit on kaitsnud Marko Hark Balthasarist, teine (mullu kolmas) on Marko Hark restoranist Roosikavaler ja kolmas (mullu viies) Kristjan Markii Balthasarist. Ja veel oli zhürii kindel, et võrreldes eelmise aastaga on kõik veinivalajad edasi arenenud.
Esikolmikule kinkis Moet et Chandoni maaletooja ja võistluste toetaja Prike 1995. aastakäigu Dom Perignoni, mida Financial Times veinikolumnist Jancis Robinson on jõudnud juba nii heaks kiita, kui hea üks shampanja olla saab. Võitja sõidab veinireisile Moet et Chandoni keldritesse ja esindab Eestit tuleval aastal maailmameistrivõistlustel Kreekas. Eesti Sommeljeede Assotsatsioon saadab veinireisile ka teise ja kolmanda koha võitja.
Järgmiseks aastaks tahaks loota, et rahvasportlaste ridadest tõuseks proffidele väärikat järelkasvu.
