Uued tuuled Šoti viskimaailmas
Et viski populaarsus maailmas ei kahane, sellele viitab hulk
asjaolusid. Asutatakse või taasavatakse järjest uusi
viskivabrikuid. Paljudes suurlinnades korraldatakse igal aastal suuri
viskifestivale, peetakse viskioksjoneid ning nii paberkandjal kui ka netis
ilmub mitmeid viskiajakirju. Lisaks sellele veel kõikvõimalikud
klubid ja raamatud. Ju siis huvi on. Šotimaa viskivabrikuid
külastades võisin veenduda, et uued viskivabrikud, mis on ka juba
oma toodanguga poodidesse ja baaridesse tulnud, on üllatavalt edukad.
Vanemad ja juba kuulsad tootjad järgivad kahte eri strateegiat, mis
mõlemad tunduvad esmapilgul olevat edukad. Ühed, konservatiivsemad,
kes kiivalt jälgivad oma juba hästi sissetöötanud nimede,
logode, pudelisiltide ja viskimarkide traditsioone, panustavad
kindlakskujunenud klientuurile ja sellele, et “meie toode oli hea, on hea
ja jääb heaks”. Me tootsime 50 aastat tagasi samasugust viskit
samades pudelites ja “meie peale võib kindel olla!”.
Trendiviskidest
Šotimaa
läänerannikul asub Arrani saar, kus hakati uuesti viskit tootma 1995.
aastal, viimati tehti seda 1837. Tollal, kui viskitootmine oli sisuliselt
ebaseaduslik tegevus, hinnati seda viskit üheks Šotimaa parimaks.
Paus oli seega üle 150 aasta. Et aga viski valmimise aeg on parajalt pikk,
saabusid esimesed pudelid 10aastase The Arran Single Malti ehk
ühelinnaseviskiga müügile alles 2006. aastal. Edu aluseks on
kindlasti ka viskimeister Gordon Mitchelli oskused, kes suutis kohe alguses
viia vabrikus toodetu parimate šoti linnaseviskide hulka. Et Arrani
viskivabrik on ka üheks kuulsa šoti poeedi Robert Burnsi
ülemaailmse föderatsiooni patrooniks, toodetakse ka kahte Burnsi
viskit – Robert Burns malt ja Robert Burns blended.
Kõrval asuval Islay saarel on ilmselt maailma suurim viskivabrikute
kontsentratsioon. Saar, mis ise on sadakond ruutkilomeetrit suur, on koduks
seitsmele maailmakuulsale viskivabrikule, milles toodetavad viskid on
kõik omamoodi erilised ja äratuntavad – Ardbeg, Bowmore,
Bruichladdich, Bunnahabhain, Caol Ila, Lagavulin, Laphroaig on
kodused nimed igale viskisõbrale. Šotimaa kõige
põhjapoolsem viskivabrik alustas viskitootmist Shetlandi saarestiku
suurimal saarel (neid saari on kokku 110) Blackwoodis. Miks on tootmise
algatajad nii optimistlikud? Asukoht on ju parajalt põhjas. Päev on
seal suvel 18 tundi ja talvel vaid 5 tundi pikk. Seal saarel on läbi
aastasadade küll ebaseaduslikult viskit toodetud. Elasid ju seal nii
Šotimaa põlisasukad piktid kui ka hilisemad viikingid. Soe Golfi
hoovus hoiab aasta ringi suhteliselt vähe kõikuvat temperatuuri,
puhuvad niisked meretuuled, mille tõttu tünnidest äraaurav
viski ehk inglite osa, nn angel share, on kindlasti alla tavapärase kahe
protsendi aastas. Aastaid väldanud sobiva vee otsimine tõi
tulevased viskitootjad lõpuks Lerwicki asulani. Esimene viski
loodetakse toota veel sellel aastal, pärast kolmeaastast vaadis
küpsemist pannakse osa sellest ka pudelitesse. Lootused on suured, kuid ka
tootmise algatajate kogemustepagas on muljetavaldav – nende hulgas on ka
dr James Swan ja Arthur Davies, kes 1999. aastal aitas edukalt alustada
viskitootmist Walesis.
Vanad head viskid
Islay saare konservatiivsed Ardbegi, Lagavulini, Caol Ila, ja
Laphroaig’i viskivavabrikud toodavad ehk kõige traditsioonilisemal
meetodil viskit. Kümne aasta vanust viskit destilleeritakse kolm korda,
erinevalt tavapärasest kahekordsest destilleerimisest. Selle tulemusena on
sealsed viskid niivõrd iseäralikud, kuulsad ja head, et paremini
enam ei saagi.
Sellegipoolest toodetakse näiteks Laphroaig&rsqu
o;i vabrikus lisaks klassikalisele ja enimlevinud “lipulaevale”,
10aastasele ühelinnaseviskile, ka vaadi kangusega Laphroaig Single
Islay Malt cask strength viskit ning vähemal määral ka 15-, 30-
ja 40aastaseid viskisid. Hiljuti lisandus Laphroaig Quarter Cask Single Islay
Malt. Mõte oli selles, et lasta valmis viskil küpseda
väiksemates vaatides, kui see on tänapäeval tavaks. Sellised
vaadid olid kasutusel XIX sajandil, kui nendega transporditi viskit ühest
kohast teise hobuste seljas. Teada on, et viski aroomile ja maitsele on
äärmiselt oluline see aeg, kui viskil on kontakt vaadis nii
tammepuidu kui õhuga. Niisugustes väiksemates vaatides on see
kontakt palju tõhusam. Laphroaig Quarter Caski viski on müügil
48kraadisena tavalise 40kraadise asemel. Suurem kontakt tammepuiduga annab
muidu legendaarsele suitsusele Laphroaig’ile veidi magusama maheduse.
Järelmaitse on tal aga erakordselt pikk, vahelduv ja mitmekihiline.
Lagavulini, Ardbeg’i ja Caol Ila viskivabrikutes toodetakse lisaks
klassikalistele väga väikestes kogustes vanemaid viskisid ning eri
aastakäike, kuid nagu ütles Lagavulini viskivabriku tegevjuht Graham
Logie: “Meie viski on niigi parim ja just sellisena, nagu ta on, mingit
muutmist pole vaja.”
Šotimaa seni kõige
läänepoolsemas, Bruichladdichi viskivabrikus toodetakse juba üle
saja aasta head viskit, aastaid on see olnud 10aastane ühelinnaseviski,
muutunud on vaid pudelisilt helekollasest helesiniseks. Ka oma küpsuse
ning maheduse poolest hinnatud 12aastane Bunnahabhain Islay Single Malt ei vaja
pikka tutvustamist. Viski ise on kuulus nagu ka seguviskid Black Bottle ning
Famous Grouse ja on aastaid olnud parimate Šoti viskide hulgas.
Kui nüüd minna edasi põhja poole, siis Mulli saarel asub
maalilises, fotograafide lemmikuks saanud Tobermory linnakeses samanimeline
viskivabrik. Toodetavad viskid on aastaid olnud samad: 10aastane Tobermory Mull
Island Single Malt, 10aastane Ledaig Mull Island Single Malt ning lisaks
kohapeal müügis olev Iona Single. Iona saar on Mulli saarest
läänes asuv väike saareke, kuhu maabus VI sajandil Iirimaalt
kristlust Šotimaale toonud Püha Columb. Saar ise on muutunud
tänu taastatud kloostrile ja paljudele tollest ajast säilinud
mälestusmärkidele üheks Šotimaa saarte
külastatavamaks ja samas ka kuulsamaks kohaks, mis jällegi
õnneks ei ole liiga ligipääsetav.
Kuulsad
ja hinnalised
Kuulsate ja õnnestunud katsetajate hulka
kuuluvad Islay saarel asuvad Bowmore’i viskivabrikud ning Šoti
mägismaal Speyside’i piirkonna Macallani viskivabrik.
Bowmore Single Islay Malti viski on hea ja kuulus, samas on nauditavad ka
kõikvõimalikud Bowmore’i 10- kuni 40aastased viskid, samuti
Bowmore Darkest, Bowmore Legend, Bowmore Enigma, Bowmore Mariner.
Katsetatakse pidevalt uusi mooduseid, kuidas paremini saada kohapeal
traditsiooniliselt idandatud ja suitsutatud linnastest meskit, seda
destilleerida ja mis kõige olulisem, lasta vaatides küpseda.
Mahedam maitse saavutatakse sellega, et viski valmistamisel kasutatavaid
linnaseid ei kuivatata väga tugeval turbasuitsul. Mahe meretuul Islay
saarel on tõenäoselt parim keskkond, kus viski saaks küpseda.
Bowmore’i tehase viskilaod asuvad otse lahe kaldal, meretasemest veidi
allpool, vanades kivist laohoonetes, kus on aasta läbi püsiv
temperatuur.
Macallani viskivabrik, mis saab varsti 200aastaseks, on
samuti võtnud viimastel aastatel kasutusele uusi tehnoloogiaid. Olles
kuulus selle poolest, et vabriku ladudes on seniajani alles 60- ja isegi
80aastaseid viskisid, on Macallan muutunud viskigurmaanide ja
viskikollektsionääride hulgas eriti populaarseks.
Kes ei tahaks omada viskit, mis on valmistatud kas iseenda või kellegi
lähedase sünniaastal? Loomulikult on nende hindki silmatorkav ja
paljusid on võimalik osta vaid viskioksjonitel. Üheks Macallani
ühelinnaseviskide edu saladuseks peetakse seda, et viski küpsemiseks
kasutati vaid kuivi Oloroso šerrivaate. Kuna uusi vaate hankida on
parajalt keeruline, siis hakkas firma ise ostma Hispaaniast värsket puitu.
Ametis on mitu vaadimeistrit, kes käivad Hispaanias tammepuid
valimas. Uusi vaate hoitakse 1–2 aastat šerri (herese)
veinikeldrites, enne kui nad viskivaatidena tarvitusele võetakse. See on
päris kulukas ettevõtmine, kuid samas annab suure panuse The
Macallani maitseomadustele. 2006. aastal valis mainekas Whisky Magazine
Macallani viskitehase maailma parimaks ühelinnaseviski valmistajaks. Suure
tähelepanu all tõi Macallan viskiguru David Coxi juhtimisel turule
täiesti uue ühelinnaseviski valiku. Fine Oaki seeriat peab tehas ise
üheks tähelepanuväärsemaks saavutuseks oma üle 180
aasta pikkuses ajaloos. Selle valmistamisel kasutatakse Golden Promise’i
otra ning väikseid destilleerimiskatlaid. Vesi saadakse puuraukudest Spey
jõe ääres, kus firma on ostnud miilipikkuse kaldalõigu,
et neid veevarusid kaitsta. Fine Oaki ühelinnaseviskid küpsevad
burboonivaatides ja neid viimistletakse Hispaania šerri vaatides.
Tulemuseks on eriliselt pehme, delikaatne linnaseviski.