Uus trend – elutoas restorani mängimine
Ühe koduseid restorane koondava netilehekülje andmetel tegutseb Hollandis üle 50 eri suuruse ja kaliibriga hobirestorani. Idee on lihtne - amatöörkokad on avanud oma elutoa külastajatele ja pakuvad mitmekäigulisi söömaaegu seltskondadele või võõrastest kogunevale grupile.
Nii nagu tavalisi restorane on ka elutoa söögikohti väga mitmesuguse kokakunsti- ja hinnatasemega. Mõned neist väga privaatsed vaid kahele kuni neljale külastajale mõeldud gurmee-söögikohad kaunites kanalivaate ja antiikmööbliga kodudes. Teised jälle eksootilisemat Indoneesia või Maroko stiili viljelevad uskumatult odavad (3käiguline õhtusöök vaid 15 euro eest) kohad. Mõned restoranid on spetsialiseerunud taimetoitlaste teenindamisele ja leidub isegi paar elutuba, kuhu vaid gay-külastajad oodatud. Õhtusel ajal elutoakokkadeks kehastuvad inimesed on väga mitmesugustest valdkondadest - üliõpilased, koduperenaised, pankurid, psühholoog, riigiametnik ja kuuldavasti isegi üks kirikuõpetaja. Hinnaklass jääb enamasti 15 kuni 50 euro vahemikku, aga on ka kohti, kus ühe inimese eest tuleb 100 eurot välja käia. Samas leidub ka restoran, kus toit lausa tasuta, aga omanik soovib tulla vastukülaskäigule.
Vihmasel ja pimedal õhtul Amsterdami kuulsaimat turutänavat pidi joostes jääb väike sildike kodurestorani uksel esimese hooga märkamatuks. Majanumbritel järge ajades õnnestub teisel katsel Saskia elutoarestoran siiski üles leida. Esialgne ärevus õhtusöögi ees koos kolmekümne võhivõõraga aga kaob niipea, kui mõnusasse sooja ja kodusesse ruumi sisenen ning pika kaetud laua taha kogunenud rõõmsaid nägusid näen. Üleriided palutakse ise esiku varna riputada ja algatuseks laualt värsket ciabatta't oliiviõlisse kastes esimene nälg leevendada. Kuna kahel kokal-ettekandjal on köögis toimetamist, siis on veini valamine meessoost kaaskülastajate õlul ning esimesed tutvused saavadki sõlmitud naabriteks sattunud Itaalia noormehe ja tema hollandlasest girl-friend'iga. Sel õhtul on enamik külastajatest Amsterdamis elavad välismaalased, sest korraldajaks on meid ühendav organisatsioon. Itaalia lauanaaber kirub Hollandi kööki, vihmast ilma ja igatseb taga oma mamma pastat. Lisaks sellele elavneb ta ilmselgelt, kui kuuleb, et olen Eestist - põhjust kuulen, kui ta sõbranna tualetti läheb. Eks ikka see traditsiooniline Eesti naise fenomen tuleb jälle kord päevakorrale, kui italiaano oma Tallinna reisist pajatab.
Loomulikult jagame ühisele pikale lauale lisaks ka sama menüüd, sest individuaalne à la carte jääb siiski professionaalsete restoranide pärusmaaks. Et kõrvitsasupp kuumalt kõigi sööjateni jõuaks, abistavad paar külastajat ettekandmisel. Iga käigu juhatab sisse lühike tutvustus kokaneiult (kelleks sel õhtul on omaniku Saskia kursaõde). Kõrvitsasupp maitseb koduselt, on parajalt püreene ja õrnalt karrihõnguline. Alternatiivselt võiks eelroaks valida maguskartulisupi kookose, ingveri ja punase pipraga või punase läätsesupi sidruniga või hollandipärase kartulisupi küüslauguga. Nendele, kes supist ei hooli, pakutakse seene, kreveti või maapirni - Serrano singi risotot või hoopis värsket pastat kukeseente või artišoki-tomati täidisega.
Pearoaks on sel õhtul peterselli ja Parma singiga täidetud veiseliha juurviljapüreega. Seekord sätin ennast toimkonda, et köögile pilk peale heita ja veidi jalgu sirutada. Kummaline tunne on küünlavalguses hubasest söögikambrist silmipimestavalt eredasse kööki sattuda. Tegemist ei ole muidugi enam tavalise koduköögiga, vaid ikka poolprofessionaalse roostevabast terasest mööbli ja suurte külmikutega variandiga. See on hiljutine areng, sest alguse pisike koduköök ei suutnud enam kasvavat sööjate armeed teenindada. Viimasel ringil taldrikutega köögist lahkudes tunnen huvi, et mis siis mulle kui taimetoitlasele süüa pakutakse. Vabanduste saatel kraamib kokk sügavkülmast pasta-mozzarella-tomati ahjuroa ja palub veidi aega selle üles soojendamiseks. Niisiis ootangi peagu 20 minutit ja kuulan lauakaaslaste toiduülistusi vaheldumisi kaastundeavaldustega, et pean vesise suuga nende toidunautimist pealt vaatama. Aga peatselt on nende kord suud vesistada, sest kui mu roog lõpuks saabub, on see väga maitsev. Lihtne ja kodune vorm on kõigi Itaalia tavade kohaselt värske tüümiani ja muude ürtidega maitsestatud. Suutmata oma Itaalia lauanaabri kurblikku pilku taluda, pakun tallegi ampsu maitsta ja saan kuulda, kuidas see täpselt ta mamma sööke meenutab.
Magustoiduks lõigatakse lahti korralik šokolaaditort, kus pole millegagi koonerdatud. Tihkesse šokolaadimassi on poetatud rummis immutatud kirsse ja nagu sellest veel küll poleks, troonib maitsva küpsetise peal suur kaneelijäätise pall. Veidi kummaline maitsekombinatsioon, aga teisi sööjaid ei tundu see heidutavat.
Enamiku elutoarestoranide reegliks on hinnas sisalduvad piiramatult voolavad vein ja vesi. Selletõttu jääb vein tagasihoidliku keskmise majaveini tasemele ja kvaliteedi asemel pannakse rõhku kvantiteedile. Pearoa lõppedes ei ütleks enam keegi, et tegemist võhivõõraste inimeste laudkonnaga. Inimesed jalutavad ringi, osa seltskonnast on jutuhoos kamina ees diivanitel ja lärm meenutab mu pearoa kodumaad.
Edu saladuseks on omaniku Saskia Boongaerdi sõnul eelkõige inimeste, toidu- ja tööarmastus. Võõrastega õhtusöögilaua jagamisel pole midagi pistmist kohtamisteenustega, nii et salamisi kosjamoori mängimine ei kuulu menüüsse. Kuigi ega midagi välistada ei saa ja nii on suhtlemist soodustavate õhtute käigus südameid ühendatud küll. Äri õitsemise põhjusena nimetab Saskia ülehinnatud ja viletsa kvaliteediga toitu "päris" restoranides. Mõnusa õhtu tagab eelkõige külalislahke vastuvõtt, meeldiv õhkkond ja maitsev toit, mis küll enamasti ei küündi Michelini tähtede tasemeni. Aga sõprade juurde sööma minnes ju ei tuleks selle pealegi, et mõningate kulinaarsete apsakate pärast nuriseda. Sama immuniteet tundub kaitsvat kodurestorane.
