Vahemereline ja hea
Lihtne ja hea, samas huvitava köögiga ja talutava hinnatasemega söögikoht vanalinnas on üsna haruldane nähtus. Tundub, et Kokal läks õnneks üks selline mõni aeg tagasi leida.
Restoran “Sisalik” on tänavalt üsna märkamatu, keldrisse viiv urg Rootsi saatkonna lähedal ja “Hella Hundi” vastas, samas avaneb kitsast trepist alla laskumisel ootamatult avar saal hunnitu vaatega aeda. Kõrvaline asukoht tähendab seda, et puuduvad valjuhäälsed soome õllesõbrad, mis lisab Armand Koka optimismi uude, jube mõneltki poolt kiitust saanud kohta päralejõudmisel. Interjöör on tagasihoidlikult vahemerepärane, nagu lõunamaist kodust kööki lubavale restoranile sobibki. Enne põhisaali on muide tapas-baar, mille veinivalikut hindab ka Kalev Kesküla, minu hea kolleeg.
Aknaalune koht aiavaatega häälestab meeldivale einele,teenindus on kiire ja sõbralik. Lauale ilmub kohe kann sidruniveega, mis on hinna sees ja keegi ei määri küsimata pähe Eviani vms.
Tapaste valik (25-30 EEK) on peale baari saadav ka söögipoolel: miks mitte teinekord maitsta köögivilju anshoovise dipikastmega või cous-cousi salatit. Seekord piirdub Kokk küll eelroa, supi, prae ja magustoiduga. Hoiatus: kõik road on kaunid, aga piisavalt väikesed, et nautida mitut käiku, nagu vahemere köögile kombeks.
Lõhe-carpaccio (60) sobib hästi saia ja kitsejuustumäärdega, mis tuuakse lauale juba koos telltud majaveiniga (valge La Mazerole, Prantusmaa Bordeaux ´02, 15 cl 35EEK). Konjakis flambeeritud hiidkrevetid (60), pisut eksootilisem suutäis, meenutab maitselt maksa, ilmselt koosmõjus kastmega. Konnakoivad (70) on maitse asi. Igatahes pole tegemist kodumaiste märja suve aegsete kahepaiksete, vaid Prantsusmaalt toodud konnadega. Tunne nagu poolküpset kanatiiba järades, ütleks.
Vahemere supp mereandidest (55) on üks kolmest pakutavast supist, tomatine ja parajalt vürtsikas. Millegipärast oli muidu maitsvasse suppi sattunud mereand nimega makra, ilmselt asendamaks krevette. See oli küll pisuke pettumus.
Grillitud tuunikala, restorani kalleim roog (210) on saadaval küpse või poolküpsena. Pooltooreks jäetud roosakas kala on oma hinda väärt, kui mõnikord on soov ja võimalus endale lubada midagi enamat. Kaunilt serveeritud koha koorekastmes (95) vastab tavalisemale maitsele, eriti koos vahamere kartulipudruga (25), mis on rõõmus koogike vahemere ürtide ja päikesekuivatatud tomatitega. Kõikidele praadidele tuleb muide lisand ise valida, mis vahemere köögiga koha peal kokkupuutunule muidugi mingi uudis pole.
Maasika tiramisu (50) ja panna cotta (40) lõpetavad maitseterohke, mitte liialt kõhtu koormava eine meeldiva punktina. Espresso (20) serveeritakse mõru shokolaadikommikesega ja ka suhkrutoru on otse Itaaliast!
“Sisalik” ei paku mingeid kulinaarseid veiderdusi, vaid head vahemerelist kööki, mida restorani asutajad on kuuldavasti koha peal mõned aastad põhjalikult tundma õppinud. Restorani saamislugu võiks kirjas olla ka menüüs (ilus käsitsitehtud paber!), mitte ainult ukse kõrval väljas, kus see jääb üsna märkamatuks. Lugu on praegu ju marketingi moesõna, ei maksa seda vaka all hoida, kui see tõesti on olemas ega tule trendisulesepa käe alt.
Tallinn, Pikk 30
E-L 12-23
Hinne 8
