28.03.2008, 00:00
Vaher – magusaima mahlaga puu!
Üks kevadmärk on puude kevadine mahlavool. Eesti puudest on suhkrurikkaim mahl vaieldamatult vahtral, kirjutab Urmas Kokassaar.
Eestis on ajast aega ikkagi rohkem levinud kasemahla kogumine, ehkki vahtramahl
on magusam. Põhjuseid on mitu. Esiteks, vahtrapuid kasvab meil looduses
siiski suhteliselt vähe. Aeda istutatud puudelt ei riskitud mahla lasta,
sest kardeti nende kahjustumist. Teiseks, võrreldes kasega annavad
vahtrad koguseliselt tunduvalt vähem mahla, ehkki vedelik on suhkrurikkam.
Kolmandaks, võrreldes kanada suhkruvahtraga on meie tavalise vahtra mahl
toitainete sisalduselt märksa lahjem. Hariliku vahtra mahla kogutakse meil
tihti hoopis murdunud oksatüükalt, mille otsa riputatakse
kogumispudel. Ehkki mahla tilgub sinna vähem, välditakse nii
tüve kahjustamist. Külmakraadidega öö järel koguneb
murdunud oksakohta mahlapurikas, mille tipmine siirupine ots on eriti magus.
Magus vahtramahl ja sellest valmiv siirup seostuvad maailmas siiski kindlalt
Kanada sümboli ja rahvuspuuga – suhkruvahtraga.
Kanada
indiaanlastele oli suhkruvaher juba ammu oluline magusaallikas. Indiaanlaste
algne siirupitegu oli ülilihtne, mahl pandi suurtesse savipottidesse, mida
külgedelt lõkkes kuumutatud kividega soojendati. Vesi aurus ja
siirup tihenes. Pakaseliste ilmadega sai veelgi lihtsamalt – siirupi
pinnale tekkis jääkiht, mis eemaldati. Tänapäeval on
vahtrasiirupi tootmiseks kaks võimalust. Esmalt, traditsiooniline
tootmine kuumutamisega. Selline tootmine nõuab palju energiat ja
täpsust, sest temperatuuri liigsel tõusul kipuvad suhkrud
karamellistuma. Teine võimalus on eemaldada vahtramahlast enamik
vett pöördosmoosi protsessiga ja siis kuumutamisega kontsentreerida
siirup nõutud tiheduseni. Lisaks vee eemaldamisele toimub kuumutamisel
ka vahtrasiirupile omase värvuse, lõhna- ja maitsebuketi
kujunemine.
Mida suhkruvahtra mahl sisaldab?
Suhkruvahtra mahlas on maksimaalselt kuni 10 protsenti
kuivainet. Lõviosa sellest moodustab loomulikult suhkur. Keskmiselt on
vahtramahlas suhkrut 3–4 protsenti, erakordselt magusa mahlaga
spetsiaalselt aretatud suhkruvahtra sortidel kasvab see näit 7–8
protsendini. Nii suur vahtramahla koostise varieeruvus on seletatav puude,
kasvutingimuste ja aastate kliimaolude eripäradega. Valdav osa mahlas
leiduvast suhkruhulgast langeb sahharoosi arvele, glükoosi ja fruktoosi
esineb napilt. Lisaks suhkrutele on varakevadises vahtramahlas veel orgaanilisi
happeid, fenoolseid ühendeid, valke, aminohappeid, taimseid hormoone,
mineraalaineid (eeskätt kaaliumi-, fosfori- ja kaltsiumiühendid),
mikroelemente ja vitamiine. Ehkki nende koostisosade arvele langeb vaid
ligikaudu protsent või paar mahla koostisest, on neil oluline roll.
Nimelt annavad orgaanilised happed ja fenoolsed ühendid vahtrasiirupile
omase maitse ja lõhna.
Vahtrasiirup toidulaual
Kui siirup on saavutanud sobiva tiheduse (tavaliselt
suhkrusisaldus 66–67%), siis see filtreeritakse ja villitakse.
Vahtrasiirupi toiteväärtusest rääkides tuleb
rõhutada, et selle toote kaloririkkus põhineb eranditult
suhkrutel, valke ega rasvu siirup ei sisalda. Suhkrute hulgast lähtuvalt
väärtustub sajagrammine siirupikogus ligi veerand tuhande
kilokaloriga. Sellises hulgas siiski keegi vahtrasiirupit ei pruugi. Siirupit
lisatakse väikeses koguses mitmesugustele soolastele ja magusatele
küpsetistele, samuti külmadele ja soojadele dessertidele. Loo
nimitegelasega saab glasuurida isegi liha ja köögivilju.
Vahtrasiirupit kasutatakse ka mitmete grillkastmete koostises. Koguselt
tühine siirupilisand annab põneva lisameki jäätistele,
vahvlitele, küpsistele, kookidele, kreemidele ning puuviljasalatitele ja
-kastmetele. Ühtviisi hästi sobib kallis siirupilisand nii koduste
pannkookide katteks kui ka igapäevase tee ja kohv
i magustamiseks.