Veinid Kaukasuse jalamilt

Siiri Kirikal sööb päikesemaal ehtsat shotis puri’t ja joob peale Gruusia veini veinikultuuri lugusid kuulates.

Päikeselist Gruusiat, mis asub strateegiliselt olulises kauba- ja sõjateede ristumispaigas Euroopa ja Aasia vahel, iseloomustab unikaalne kultuur, ainulaadne keel koos oma tähestikuga, tiheli tooste täis lauakombed ja maiselt kadedaks ajavad rikkused. Selle viimase pärast pole saatus grusiine hellitanud - nad on võidelnud kõige pärast, mis maa peal, sest seda on barbaarne osa inimkonnast siit aastatuhandete jooksul minema tassinud. Ja vaid see (vein ja kuld), mille grusiinid on ohtlikel aegadel oma peidukantsidesse maapõue suutnud sokutada, on neile enestele alles jäänud. Koos veini ja kullaga kandusid kuulsaid kaubateid pidi aegade jooksul mööda maailma laiali ka paljud iidsed viinamarjasordid. Arheoloogid ja veiniajaloo-uurijad on aina rohkem tegelnud sortide algupära uurimisega ning pole võimatu, et jäljed toovad veinirahva Gruusiasse. Igal juhul on grusiinidel õnnestunud tuvastada neli eri sorti viinamarjaseemneid kuue kuni nelja aastatuhande tagant ning nad on veendunud, et maa-ala Musta ja Kaspia mere vahel on veini sünnimaa! Praegu kasvatatakse veinihällis kokku 500 marjasorti ning nii Dionysose kui Bacchuse eelkäijateks peavad nad salapäraseid paganaliku aja jumalaid Agunat ja Nunuat.

Kinni keeratud veinikraanid

Sügavalt kristlik, majanduslikku suluseisu lükatud, korruptsiooni vastu ja oma endiste territoriaalsete õiguste eest sitkelt võitlevana võtab väga vana, 5. sajandil kuumaveeallikate lähedusse asutatud Thbilisi sõbralikult, ent valvsust kaotamata vastu oma külalisi - palverändureid, mägimatkajaid ja kultuurireisijaid. Linna kohale kaljurahnule on thbilisilased linna valvama seadnud kivist väljatahutud grusiinlanna sümboolse kuju, kes hoiab ühes käes veinikaussi sõpradele - nende janu kustutamiseks, teises kinžalli - vaenlastele ja kallaletungijatele hoiatuseks. See mustvalge hoiak istub uhketes grusiinides otsekui ümberlükkamatu elureegel. Kadeda Venemaaga majanduslikus konfliktis ning Abhaasia ja Osseetiaga territoriaalsete õiguste eest sõdiva maa lihtrahvas sipleb paratamatusena tunduvas vaesuses ja nukruses, kuid ometi on ta visa, trotslik ega anna alla. Pärast odava Vene gaasi kinnikeeramist selle aasta talvel tulid kevadel nii Borjomi kui Gruusia veini müügikeelud Venemaal. Kuigi selle aasta viinamarjasaak kipub suures osas rikki minema veinituru puudumise pärast, ei hakka grusiin veel hädaldama. Ka loodetakse uutele kaubandussidemetele nii Lääne-Euroopas kui Ameerikas.

Vaesus on karm reaalsus. Meie giid räägib, et keskmine pension on siin 35 lar'i (1 euro on umbes 2,19 lar'i), kuupalk õpetajal 120-150 lari, arstidel 200-300 lari ringis. Leib maksab poes 1 lar, arbuus 0.40 ja veisefilee 9.80. Elamine Thbilisis korteris on kohalikele kallivõitu - ainult vee ja muude kommunikatsioonide eest tuleb tasuda vähemalt 60 lari. Tööta on Gruusias ligi kolmandik elanikkonnast ehk terve pealinnatäis inimesi. Jõukasse heaoluladvikusse ja väga väikesesse keskklassi kuulub täpselt sama palju rahvast - vaid 2 protsenti elanikest!

Usk on aidanud

Gruusia usukeskuseks on väga ilus endine pealinn Mtskheta (Thbilisist sai Gruusia pealinn 6. sajandil), kus kuningas Mirian kuulutas 334. aastal kuningriigi riigiusuks ristiusu. Linna kohal kaljuserval asub Jvari klooster 6. sajandi lõpust alates. Et tähti, päikest, kuud ja loomi kummardavat paganarahvast oli raske oma usust taganema pöörata, ehitati linna kohale kaljule esialgu vaid rist - see seisis seal püsti kui monument, nähtav igast kandist, tumm, kuid mõjus. Risti ümber ehitatigi hiljem klooster, mis töötab tänaseni. Paljud Gruusia k irikud on avatud ööpäev läbi ning inimesed käivad kirikus vähemalt kord päevas. Ammuste aegade paganlike grusiinide komme enda või oma pere õnne nimel pudulojuseid ohverdada on samuti alles. Ohvrilooma tappa on õigus vaid pühitsetud mehel ning ohverdamispaiku näeb tegustevate kirikute ümber igal pool. Tüüpiline varjatud eesseinaga altar toodi Gruusia kirikusse aga venelaste poolt.

Natuke ka Gruusia tähestikust - see on ainulaadne maailmas. Igale märgile vastab üks häälik, kuigi need näevad välja nagu hieroglüüfid. Keel kõlab oma intonatsioonilt araabia keele moodi ja kirjapildis pole neil üleüldse suuri tähti. Küll leiab sealt palju ümaraid tähemärke - need on siiani säilinud paganausu sümbolid päikesest ja kuust.

Toostilausuja - tamada

Tamada on grusiinide vaimu kasija ja sotsiaalse lävimise hoolekandja. Tavaliselt on ta vanim mees lauas ning rituaalne toostilausumine korraldatakse siis, kui seltskonnas on vähemalt seitse inimest. Tamada on jutuvestja, palvete ja soovide sisendaja, mure leevendaja ja nalja ülesvõtja. Tema on ka see, kes proovib esimesena ära kõik lauale serveeritud road ja veinid ning ilma tema loata ei piiksu Gruusia pikas peolauas mitte üks hiir. Traditsiooniliselt kõlavad toostid külalistele ja sõprusele (grusiinipere, kus sõpru ja külalisi ei käi, on kogukonna häbiplekk ning iga grusiin teeb selleks kõik, et nii ei juhtuks), naistele, kelleta mehed hakkama ei saaks, armastusele (vallalisi hurjutatakse endale partnerit otsima ja mitte niisama ringi passima), perele ja vanematele (iga noore ülesanne on anda oma järeltulevale põlvele edasi oma esivanemate teadmised ja oskused). Pärast šašlõkki tuleb alati üks ja sama toost - kadunutele - nende mälestuseks tilgutatakse kas kolm tilka veini maha või kastetakse leivatükk enne ärasöömist veinisse.

Veini joomise kommetest

Veinil on Gruusias eluline tähendus - see on seotud rikkuse, heaolu, füüsilise tervise ja elu jätkamisega. Pitsilised kivireljeefid viinapuust ja marjakobaratest on iidne motiiv, mis kannab pühakodade välisseintel selle maa harijaile otsekui elujaatuse sõnumeid - sajandist sajandisse. Vaatamata rasketele aegadele pärast Nõukogude võimu lõppemist, mil tööstuslik veinitootmine sisuliselt lihtsalt paljaks tassiti, on Gruusia maaperedes veini ikkagi kogu aeg ise valmistatud. Iga marjakasvataja peab end veiniteol ala parimaks ning võõrast know-how'st ei taheta suurt midagi kuulda. Veiniteo juurde ei lasta ka naisi. Meie tamada Dimitri Kagunašvili ei jäta ütlemata, et vanade traditsioonide kohaselt ei joo Kakheti (suurim viinamarjakasvatamise piirkond) naised tilkagi alkoholi. Vanad traditsioonid näevad ette, et veini ei joo Gruusias ka noored mehehakatised, samal ajal kui narkootilistesse meelemürkidesse suhtutakse pigem leebelt (mida puhtamat kraami ööklubis müüakse, seda trendikamaks kohta peetakse) kui taunivalt.

Traditsioonilisel Gruusia külapeol ei pakuta veini teile mitte kunagi klassikalisest veiniklaasist - selle asemel lastakse ringi käia savist veinikann või valatakse vein madalatesse paksu seinaga silinder-klaasidesse. Kunagisest veinisarvest aga, mida sarnaselt veinikannuga seltskonnas ringi lasti käia, on saanud hitt-suveniir ja muuseumieksponaat.

Teistsuguse aja algus

Telavis asub Gruusia esimene veinitootmise ühisettevõte Georgian Wine & Spirits, kes oma esimese saagikorje tegi 1997. aastal . Rahvusvahelise gigandi Pernod Ricard'i üle 4 miljoni USA dollari suuruse investeeringu abil puhuti kohalikule veinifirmale uuesti hing sisse mõned aastad varem, 1994. aastal, kui enamik nõukogudeaegseid veinitootmisüksusi oma tegevuse lõpetasid. Veinifirma kontrollib 700 hektarit viinaaedu, kus kasvatatakse kõiki kuulsamaiad Gruusia marjasorte. Suvi on siin kuum ning saagikust suurt teistmoodi ei piirata, kui seda teeb päike ise. Vesi ja kastmissüsteemi loomine on kallis ning sõltuvalt aastast korjatakse viinapuudelt marju 5-8 tonni hektarilt. Valgeid veine fermenteeritakse 2-4 päeva, punaseid kuni 10 päeva suurtes veinitankides (osa veine fermenteeritakse ka suurtes tammevaatides) ning kasutatakse selleks nii naturaalset kui kunstpärmi. Sellele järgneb malolaktiline fermentatsioon ning veini säilitamine kas suurtes veinimahutites (enamik veine juuakse noorelt) või küpsemine väikestes tammevaatides (näiteks Tamada Mukuzani küpseb vaadis 3 aastat). Gruusiale tüüpiline veinimagus on naturaalne - selleks katkestatakse veini fermentatsioon mahajahutamise abil ning veini allesjääv jääksuhkur on poolkuivadel veinidel
10-15 grammi, poolmagusatel 35-40 grammi liitri kohta.

Lõpetuseks

Et meie reisi lõpumatk viib meid lummavalt ilusasse Kazbegi, et ronida seal jalgsi 2200 meetri kõrgusele, saame me kõik tunda omal nahal palverännaku raskust ja mõistukõnet. Et ilm oli udune, siis 5048 meetrini küündivat lumist Mkinvarcveri mäetippu saime näha alles varahommikul ja sedagi vaid hetkeks, otsekui tuletamaks meelde päikesemaa helgemaid hetki, mis on olnud olemas, kuid jäänud nii lühikeseks. Lähedal, paari kilomeetri kaugusel on Vene piir, mida ei lubata pildistada ning mille piiripunkt on normaalset viisi suhtlemiseks suletud. Mööda piiri jooksevad läikivad gaasitorud - tühjad ja kumisevad.

Mehed istuvad külateede ristumispaigus - pilk lõpmatuses kinni, tundide kaupa ja vaikides. Naised aga on siin, Stephantsminda piirikülas, riietunud enamasti musta.

Ehe, ilustamata ja karedakoeline vein

Tamada Saperavi on pärit Akhasheni külast Kakhetist ning tehtud n-ö Euroopa maitset arvesse võttes. Poolkuiv vein on pehmelt mahlakas ja kuiva väikse vanillise lõpuga ning komlplekssem kui teised proovitud Saperavid. See punase marja sort on Gruusia kuulsaim ja parimaks peetud ning tähendab tõlkes värviandjat. Gruusias on enamikul marjasortidel semantiline tähendus, viidates marja kujule ja värvile või viinapuu kasvukohale.
Tamada Mukuzani on samuti vaid Saperavist valminud kuiv vein, kuid olgu kohe öeldud, see meeldib meie "rikutud" maitsele kõige enam. Saame teada, et vein valmib parimast saagist, fermentatsioon tehakse kontrollitud temperatuuri all ning see vein saab küpseda ka tammevaadis - kolm aastat. Mukuzani on kuiva tanniinise algusega, marjaselt mahlakas just nii, nagu seda ainult Gruusia veinid on.
Tamada Khvanchkara on Lääne-Gruusia aedadest pärit Aleksandroulist ja Mujuretulist valmistatud poolmagus punane vein, mida fermenteeritakse looduslikul pärmil ning suurtes tammevaatides. Pärast seda lastakse veinil vaadist välja voolata, see jahutatakse ning juhitakse suurde tavalisse veinitanki. Veini juuakse noorelt, see on kergete tammenootidega, üsna pehme ja kergelt vürtsikas.
Tamada Mtsvane on valge, kuiv, üsna eriline vein Mtsvane marjast (tõlkes noor, uus, roheline). Lõhnalt kerge ja lilleline, düšeslik, maitselt heas mõttes viimistlemata ja timmimata, nõks mesiselt puuviljane, julge ja hästi avatud ehk oma üsna pika happe pärast.
Old Tbilisi sarja lipulaevaks on suuremas osas Saperavist ja natukesest Dzelshavist valminud vein. Selle veini aiad on üsna vanad - 70-80aastased - ning vein on huvitavalt marjane, tugevama tanniiniga ja soovitavalt kohe joomiseks.
Old Tbilisi Alazani Red on poolmagus vein Saperavist ja Rkatsitelist (tsiteli tähendab punast), samuti Kakhetist, Alazani orust.