Veinikelder kohalikule rahvale
Viktoriiniküsimus veinisõpradele: missuguses
Tallinna lokaalis on majaveiniks Picpoul de Pinet? Kas te üldse teate, mis
vein see on? Nojah, ega see veinitundmise põhiharidusse tingimata kuulu.
Nimelt on tegu ühe Coteaux de Languedoci all-apellatsiooniga, mis pakub
iidsest Lõuna-Prantsusmaa viinamarjasordist mõnusa happega
sidrunimaitselist veini. Sellist, mis lausa küsib sinimerekarpe ja muid
mereelukaid.
Lokaal, millest jutt, on Tigukohvik puumaja keldris Gonsiori
ja Vilmsi ristmiku lähedal. Picpouli saab veel restoranist Sisalik (40
krooni klaas), aga kuskilt mujalt küll mitte.
Tallinna kesklinn kipub
olema nagu saar keset janu. Mõni pubi on veel äärelinna
eksinud, aga nõudlikuma veinivalikuga kohti enamasti mitte. Kesklinna
söögil-joogil on jälle see häda, et nii üüripinna
omanik kui lokaali peremees võtavad mõõtu Skandinaavia
hindadest, nii et need, kes Skandinaavia palka ei saa, kipuvad seal hätta
jääma.
Veinisõber, kes vanalinnast Kadrioru servale
jalutuskäigu ette võtab, teenib selle pealt tublisti, sest
Tigukohviku hindade soodsust märkab vilunud joomamees kohe.
Suurepärase küpse Austria Pinot Noiri (Höpler 2000) saab 215
krooni eest. 260 krooni maksab väärikas Colombo
Côtes-du-Rhône Villages “Le Pavillon des Courtisanes”,
mis on muljetavaldavalt jõuline ja maitselt musti küpseid marju
täis. Keskeltläbi kahe- ja pooleseaja krooni eest leiab
mõndagi põnevat, mida kauplustes ei kohta: Uva Rara
(tõepoolest vähetuntud pehme Piemonte vein) või Etna Rosso,
otse vulkaani jalamilt. On Frascatit ja Grechettot, on Muscadet’d ja
Madirani. Roosadest tahaks soovitada Château Calissanne’i
Roséd, mis võitis ühe hiljutise sommeljeede
maitsevõistluse.
Veiniklaasi hind algab 25 kroonist, 150 eest saab
kätte näiteks hea Zenato Valpolicella. Mida kallimaks vein
läheb, seda väiksem on juurdehindlus. Näiteks Faiveley toodetud
Premier Cru Mercurey maksab 520 krooni ja üks viiest Chateauneufi
tippmajast, Vieux Telegraphe, maksab 700 krooni.
Ah jaa, need, kes
happelisi valgeid pelgavad, joovad enamasti Charles Koehly Rieslingit
Alsace’ist. Kõige alumisel veiniriiulil on kümmekond pudelit
ka Uue Maailma meinstriimi, aga sel ei pidavat olema suuremat minekut.
Teine hea asi südantsoojendavate veinihindade kõrval on
toiduvalik. 12.00–14.00 saab päevaseid toite (päevapraad 35
krooni, supp 20 krooni), õhtul alates kella viiest paremaid roogi. Nagu
vahemere mail kombeks, kahe ja viie vahel süüa ei saa.
Sööge söögiajal!
Tigukohviku perenaine Kristel
Randrüüt pidas varem Raekoja platsis Raekohvikut ja on
töötanud ka Sisalikus, veiniasjast on tal hea ettekujutus olemas.
Enne seda õppis ja elas Lõuna-Prantsusmaal, nii et enda
sõnul teeb ta niisuguseid Vahemere köögi toite, mida
sealkandis iga vanamutt teha oskab. Kui natuke jõukamaks saab, lubab
“päris” koka palgata, aga praegu teeb kõike ise.
Päevatoidud on siin lihtsad (näiteks canellon’id 70 krooni),
õhtul saab aga igasugu head kraami. Näiteks Sete’i kalasuppi,
mida serveeritakse küüslaugukrutoonide, rouille-majoneesi ja
riivjuustuga (pärit samast kohast kus Picpouli vein) või
vürtsika sealihaga täidetud sinimerekarpe. Valikust võib leida
veel ühepajatoitu mereandidest ja lõhest või lambalihast ja
kuivatatud aprikoosidega tagiine (prantsusepäraselt tajine, tegu on samuti
pajaroaga, ent seda serveeritakse traditsioonide kohaselt suurest kaanega
savinõust). Kuskussi täidetud tuvi šampanja ja crème
de cassis’ kastmes, mida maitsta õnnestus, oli mahlakas ja
ootamatult suur lind, täidis rosinatega mõnusalt magusaks tehtud.
110–120 krooni eest saab potitäie veinis keedetud sinikarpe
või gratineeritud, kerge küüslaugunüansiga austreid.
Muidugi, ega selliseid hõrgutisi alati saa. Mereannid, sealhulgas Torada
kala, jõuavad Kreekast kohale neljapäeval ja siis saab nendega
maiustada just niikaua, kui neid jätkub. Ahjus tuleb Torada Kristelil juba
väga hästi välja, aga soola sees küpsetamist tuleb veel
mõne spetsialisti käest õppida.
Niisiis kindlat
menüüd pole siin ülepea, Kristel kirjutab lihtsalt kriidiga
tahvlile, mida süüa parajasti saada. Saint-Tropez’
kõrtsides on ju nii kombeks. Ega ma ei tea ennustada, kuidas
eksperimentaalkokal road alati välja kukuvad, aga paljukest on üldse
kohti, kus värsked austrid või Vahemere kalad saadaval.
Tigukohvikus veini tellides on igatahes kesklinnaga võrreldes hea
pudeli pealt juba niipalju kokku hoitud, et mõne põneva roaga
tasub riskida, selle saab ju õigupoolest pealekauba.