Veinirõõmud hansa-aegses õllelinnas

Keskaegses Tallinnas joodi õige tublisti, veini ehk rohkemgi kui praegu, tõdeb toonaseid joomakombeid ja ­alkoholipoliitikat uurinud Jüri Kuuskemaa.

Balthasar Russow meenutab “Liivi head vana aega” enne moskoviidi Iivan Julma suurt sõdimahakkamist ühe mehise ja üleüldise õllejoomaajastuna. “Liivimaalased vägevad joojad on, nagu seda mõnes histoorias kinnitatakse,” väidab kroonik ja toob omalt poolt rohkesti eksempleid histooriates väidetavale. Nagu meie võiksime nüüdki tuua, mil näituseks Riigikogu öist napsimüügikeeldu inimeselooma õiguste kisendavaks rikkumiseks peab.

Pulmapidudel olla Suurgildi pidusaali kivipõrandki mahaloksutatud märjukesest sedavõrd ohtralt osa saanud, et libeduse vältimiseks käimisel ja tantsimisel tulnud heinu peale raputada. Kogunisti rõhutud mittesaksa talupoegade seas olnud kombeks, et suureks häbiks peetud, kui suviste kirmeste ja apostlite päevade puhuks kõige vaesemgi talupoeg õlut pruulida ei võtnud. Jaa, õlut jõid kõik ja igaüks. Auväärt Tallinna sadama- ja kaubalinna juhutöölistest heinalistelegi olid tööandja poolt priske kostikott ja mitu toopi õlut päevas ette nähtud. Koguni pidalitõbised Jaani seegis ja “prantsuse rõugetes” vaevlejad “Gertrudi armetute vennaskonna” varjupaigas Suure Rannavärava ees pidid linna kulul iga päev õlletatud saama.

Õllepruulimine oli igameheõigus, ent õlle moodupärane käimapanemine allutatud õllepruulide tsunftile, et asjatundmatut vusserdamist ära hoida. Takkajärgi ei oska mitte üks hing enam äragi aimata, kui hullul hulgal pruulikodasid vanalinna õuehoonetes peitus. Kodumaisest humalast ei jätkunud januste kurguniisutuse tekitamiseks. Sestap toodi välismailt, Hollandist, Brabandist, Braunschweigist ja Soomestki, õllemõrustajat juurde. Ja kuna toomakaupu on meie kandis ikka omatoodangule eelis­tatud, siis ka märjukest ennast, iseäranis hääks peetud Hamburgi tumedat porterit ja Einbecki oma, nagu portooriumiraamatutes üles tähendatud on.

Kõvad õllesõbrad olid Püha Mauritsa poisid, need va Mustpead. Nende majas oli sihuke komme, mida krossijootudeks nimetati. Olid sa siis oma kaubasell või priid õhtut omav väljamaa kaubasaks, vennaskonna majja tulles väikest jooduraha andes võisid sa kella üheteistkümneni jorutada, lauamänge klõbistada, laulda ja tantsida vaheldumisi hirvejalakujulistest, Tallinnale ainuomastest kannudest-pokaalidest rüübet võttes.

Aga kohalikud õllekuningad olid hoopiski Suurgildi kaupmehed, kes moodustasid Pruulikompanii. Neil oli ainuõigus õlut linnas müügiks pruulida lasta. Nende armastusest õlle vastu annab eriti kujukalt tunnistust üks etiketipunkt Suurgildi põhikirjas, mis ülestõusmispühade tähistamist nõuab: “Ülestõusmispühadel peavad kõik vennad kokku tulema, vaadi õlut ära jooma ja laulma “Jeesus Kristus on üles tõusnud!”.”

Nooblimate pidude puhul umbes aastat viis-kuussada tagasi moodustasid õllerahad kuni 60 protsenti väljaminekutest.

Lihtrahva toonaste “õllesummerite” peakangelasi on aga pastorihärra Russow kangesti sarjata võtnud:
“Siis toodi need suured puukarikad välja, mida “kaussideks” nimetatakse ja mis nii suured on, et lapsi sees võib pesta, ja jõid neist kaks meest kahele teisele ette ja nõnda ikka edasi mitte ainult ühe kausiga, vaid mitme suure ja väikesega, kuni silmad kirjuks läksid ja üks teist enam näha ei võinud. Ja kes viimaseks jäi ja kõik teised maha jõi, see o li teisel päeval vapper vägimees ja sai au ja kiitust palju, nagu oleks mõne maa ära võitnud.”

Nagu Tallinna söömise-joomise eriteadlane Inna Põltsam kokku on arvutanud, olla päevapikkustel rae vastuvõttudelgi keskeltläbi kuus-seitse toopi joodavat pro persoon manustatud. Asjaosalistele ei tarvitsenud joogiküllus siiski päris ohtlikuks osutuda, kuna ka lihakraami ning muud head-paremat rohkesti juurde haugati, vahepeal lauldi ja tantsiti ning lõuna paiku paaritunnist piduvahet peeti, et pakilisemad tööasjad joonde ajada. Neil raevastuvõttudel ja raeliikmete isekeskis peetud jootudel ei piirdutud õllega, vaid tuli ka nooblimaid jooke ette. XV sajandil oli vähemasti raepidudel saanud valdavaks vein. Selle kalliduse tõttu tikkus peo eelarvest poolt neelama vein, nagu avalike pidude uurija Anu Mänd on kindlaks teinud.

1282: toop veini raehärrale meeleheaks
Mulle seni vanim silmatorganud veini mainimine sisaldub Lübecki linnaõiguse ­Tallinna koodeksis aastast 1282. Üks paragrahv on pühendatud korruptsioonivastasele võitlusele linnaisade seas, kinnitades: “Raehärrale meeleheaks ei tohi tuua midagi muud kui üks toop veini.”

Ei tohiks olla kahtlust, et kohalikud varakamad kaubahärrad, mitte üksnes rae­isandate seast, olid toona juba veinidega sinasõprust sõlminud. Kuigi “Tallinna ajalugu” millegipärast kinnitab, et meie linna põhilised toomakaubad olid sool, kangad ja heeringad, aga veini sissevedu keskajal olnud tühine. XIII sajandist arvandmed puuduvad, kuid XIV sajandi lõpust on teada mõnel aastal sisseveetud veini litraaž (või pigem topaaž), mis jagatuna toonase umbes 3500 elaniku kohta teeb circa 20 liitrit pro persoon. Seda polegi nii vähe! Hiljem kogused kasvasid.

Ühtlasi on teada, et meie raekoja kaubasaal ja kelder olid veinide hoidmiseks ja müügiks.

Nõndasamuti rae “scriverie” – kirjakambri ehk kantseleihoone Raekoja plats 15 hiigelkelder, mis rajati aastat 600 tagasi just nimelt veinide hoidmiseks.

Loomulikult polnud vein kui õilis ja kallis väljamaa jook igaühe kukrule kohane. Vaene, kuid ettevõtlik kodanik võis seda korvata omatehtud marjaveinidega. On teada, et koguni Suurgildi heategev Lauagild – toonane rahameeste eliit – piirdus mõningatel oma jootudel õunaveiniga. Marjaveine (most) toodi ka sisse. Siiski said kõik, nii rikkad kui vaesed, veini maitset mekutada vähemasti kirikus, armulauaveini näol.

Mõistagi, kõiki sissetoodud veine ei manustatud kohapeal. Osa, eriti magusaid veine, viidi edasi Novgorodi Peetriõuele, kust nad toimetati venelaste endi poolt Moskva suurvürstidele ja bojaaridele tükkis sakuskaks sobivate heeringatega.

Veinikaubanduse algus
Hansa-ajastul, mil veine veel pudelitesse ei villitud, vaid aamides, “piipudes”, vaatides ja härgaamides kohale toimetati, tõid neid meile peamiselt Lübecki ja hollandi kaupmehed, samuti Baye lahest Brouages’i prantsuse halli soola Tallinna vedanud kiprid. Otsevedu Pürenee poolsaarelt polnud, kuigi hispaania veinid ja rasked portugali portveinid olid Tallinnaski saadaval. Vahendajana ulatas sõbrakäe Danzig, kuhu vedelaid viinamarjasaadusi kõigist Euroopa veinimaadest kokku veeti. Sealhulgas kalleid lõunamaa malvasiiri ja romeniid, mis meil üksnes eriti valitud juhtudel laudadele kanti. Kaugematest vahendajatest ei tohi unustada ka inglasi, kes meilt laevaehitusmaterjale himustasid ning peale oma hea terase ning inglise kalevi vahetuseks mõnikord ka veine pakkusid.

Valdavad olid reinveinid (Rhinsches win) Re ini mõlemalt kaldalt, nii Prantsusmaalt kui Saksamaalt ja Elsassist, nii punane kui ka valge (blanc). Prantsusmaalt toodust nimetati ühte tõugu “kõrgmaaveiniks” (Hochlandwin). Liikvel olid ka Frontiniac, Muscat ja Lagonia vein. Kallimate hulka kuulus Poitou vein. Moselit tuli harva ette.

Pürenee poolsaarelt saadu osas ei tehtud otsest vahet hispaania ja portugali veinide vahel. Neid nimetati üldistavalt hispaania veinideks, muuhulgas Kanaari saar­teltki saadut. Sadama tolliraamatutes, rae ja gildide piduarvetes vilksatavad sellised jooginimed nagu Alicant, Bastard, Petersimen, Malvasia, Vino Tinto.

Tundmata polnud ka sekt, vermut ning “prantsuse põletatud viin” – konjak. Viimast, muide, avastas rae kontroll 1524. aastal koguni kerjusmunkade Püha Katariina kloostri tagavarade hulgas.

Niisiis jõudsid õilisjoogid Tallinna peamiselt passiivkaubanduse korras – need toodi välismailt kohale. Meie suurkaupmeeste seas hakkas alles XV sajandil tekkima spetsialiseerumine: kes keskendus soolale, kes teraviljale, kangastele või veinidele. Valdav oli siiski universaalsuse püüe: igaüks üritas osta ja müüa kõike, mis oli tulus. Seetõttu nappis veini müüjate hulgas sommeljeekoolitusega mehi ning vahel lasti end väljamaa veinikelmide poolt pettagi, ostes kalli hinnaga viletsat või lausa võltsitud kaupa. Veel XVII sajandil olevat üks ülbe hollandlane tallinlaste veiniteadlikkust väga madalalt hinnanud, öeldes: “Mis mujale müüa ei kõlba, läheb Tallinna.”

Klarett eliidile
Meie Raeapteegi spetsialiteediks olnud (ja oleva!) klareti leiutamise põhjuseks oli soov vääristada kehvapoolset reinveini. Kuna veine veeti aamides, võis neil veel käärimise mekk man olla. Et seda ja muid ebameeldivaid kõrvalmaitseid summutada, võetigi kasutusele suhkur ja vürtsid: kaneel, safran, ingver ja “paradiisiterad” ehk Malegueta pipar. Nii saadigi küllalt kange ja suud mõnusalt õhetama panev eliksiir, mis meil tohutu menukuse omandas. Riias, mis oma apteekerliku palsami poolest kuulus on, seevastu klaretti enne XVI sajandit ei tuntud.

Meie raehärrad tavatsesid klaretti manustada jõulujootudel, vana-aastaõhtul, uusaastapäeval ja kolmekuningapäeval. Vahel õilistati seeläbi ka hingepäeva ja vastlajoote. 1459. aasta lepingu kohaselt oli Raeapteek kohustatud tarnima auväärt raele aasta vältel kindlad kogused ­klaretti ja martsipani, vastavalt asjaosaliste auastmele. Bürgermeistri normiks oli kuuskümmend toopi, tavalisele raehärrale pidi piisama kahekümnest. Tallinna toop sisaldas 1,153 liitrit vedelikku.

Nagu teada on, ütles esimene Burchartide soost raeapteeker Johann aastat nelisada millegagi tagasi: “Tallinlased on pigem valmis surema kui ravimeid ostma.” Siiski jäi Raeapteek ka pärast laastavat Liivi sõda püsima. Tänu klaretile, mida tuli hulgi valmistada nii väljaviimiseks kui kohapeal pruukimiseks. Johann I pidi magistraadilt luba paluma veel üks poiss apteeki tööle võtta, kes kundedele klaretti müüks, sest muidu ei saa apteeker ise joodikute pärast rahu ei päeval ega öösel.

Joomakultuuri tipp – pokaalid ja pokaalitants
Selleks, et võetaks vaat ja peetaks aru, olid inimloomuse nõrkusi tundvad raehärrad lasknud kõikide gildide ja tsunftide põhikirjadesse sisse kanda trahvimäärad, mis ebasündsate pommispäiste vahejuhtumite puhul tasuda tuli – rahas, õlles, mees või vahas. Mustpeade ven­naskonna peosaali lage toetanud kivisammastelgi olid manitsus­kirjad igale pidulisele näha.

Üks neist (“Jesaja raamatust” äratooduna) väitis: “Oh häda neile, kes varahommikust peale oma aamist kaanivad, nõnda et pead kuumaks saavad, päevast öö saab ja ööst päev saab ning mõlemad kasutult raisku lähevad.”

Liialeläinute ohjeldamiseks leidusid isegi raekojas ja Suurgildi keldris kartserid. Gildi­majas täitis selle aset puidust, rautistega puur, mida “Neitsiks” kutsuti. Lihtrahvale aitas raevanglast ehk Alevilaudast raekoja taga, peenematele poistele parematest peredest pakkus kirgedest ja uimast vaibumist Junkrukamber arsenali kõrval Marsi tallis ehk linna Tööhoovis. Eks jookidega liialdajaid on alati olnud. Juba XV aastasajal jõudis üks Tallinna kaupmees ülemäärase veinilembuse tõttu ennetähtaegselt teispoolsusse.

Ent joojad, kes end eriti oskuslike Bakcho­se jüngritena tahtsid näidata, korraldasid gildimajades aeg-ajalt kannu- või pokaalitantse. Need olid midagi akrobaatilise aeroo­bika taolist, kusjuures tantsides-kareldes täidetud joogiriista käes hoiti, millest ei tohtinud jooki maha läigatada.

Kes jooki – olgu õlut või veini – lauale ajas, sellele tegi ametipeo või pulma korrapidaja labakäe proovi: kui loik patuse käelaba alla ära mahtus, anti andeks; kui mitte, pandi eksimus kirja ning järgmisel päeval pidi trahv makstud saama. Kolmandik trahvist läks linnale, teine peo korraldajale ning kolmas korra­pidajale.

Sündsat manustamist propageerisid alates Rootsi võimu ajast ka reljeefid ja puu­nikerdused, teemaks Temperantia – Mõõdukus. Tõsi, kui vaadata kannust veini valava allegooria käes olevat joogikarikat, siis selle kopsakuse põhjal võiks daami pigem Külluseks nimetada.

Viinamüük kui sotsiaalabi
XVII sajandil kujunes Tallinnas veinimüügile keskendunud kaupmeestest Veinikompanii. Neil olid oma “avalikud keldrid ja veinimajad”. 1659. aastal pöördus Veinikompanii rae poole palvega keelata teistel kaupmeestel veinimüük sootuks ära, et tagada veinikaubanduse asjatundlikkuse tase. Ent raad keeldus, säilitades kaupmeestele senise “kõigemüüdavuse vabaduse”.

Ent märkamatult oldi selleks ajaks jõutud niikaugele, et õlle ja veini kõrval oli ka “veini hing” ehk spiritus vini apteegi rariteetravimite hulgast linna peale lahti pääsenud ning pälvis veega segatuna järjest enam austajaid nende hulgas, kes tahtsid end purju juua põit vähem koormates, kui see õlle ja veini puhul vajalik oli. Niisiis –viin-viin-viin!

Üllatav on lugeda rae korraldust aastast 1641, et Suurgildi leskedele ja teistele vaestele kodanikele, kel pole kindlat elukutset, lubatakse elatise hankimiseks müüa mõdu, apelsinijooki, viina ja äädikat. Seega – viinamüük kui sotsiaalabi vaestele! Kas pole huvitav, et tänapäeval on napsimüügi ööpäevaringne õigus saanud sotsiaalabiks rikkamatele – viinavabrikantidele ja -poodnikele. Ja Riigikogu toetab neid! O tempora, o mores!