Ärimees Jaanus Otsa: 20 miljonist eurost meile ei aita, sest oleme vaesed!
Aprilli keskel ilmub Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni tegevust kajastav trükis „Eesti kapital“, mille saavad tasuta kõik Eesti Ekspressi ja Eesti Päevalehe juriidilistest isikutest tellijad ning mis tuleb ka vabamüügile. Oma lugusid räägivad seal paljud taasiseseisvunud Eesti suurettevõtjad, nagu Olari Taal, Toomas Sildmäe, Jaanus Otsa, Jüri Käo ja teised. Väljaande toimetaja on Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu.
Täna avaldame väljaande lõigu, kus ehitus- ja kinnisvaraettevõtja Jaanus Otsa räägib oma elu diilist.
Oled olnud tugev tegija nn munitsipaaläris, renoveerinud koole ja ehitanud munitsipaalmaju. Kuidas sünnivad sellised pikaajalised inflatsioonikindlad diilid?
PPP ehk public private partnership on iseenesest vana lugu. Seda ei mõelnud välja Otsa, Savisaar ega Annus.
Tallinna linn oli laenuvõime minetanud, kuid tahtis koolid korda teha. Munitsipaalkorterid oli nende poliitiline mantra. Meie olime Skanskas ja mujal kalapüüdmise selgeks õppinud. Ühel päeval näkkas suur kala.
Enne seda püüdis Savisaar minuga rääkida. Küsis, kas mul mingit abi on vaja Raadiku projekti puhul. Ma ütlesin, et mul ei ole mingit abi vaja, ma võidan selle hanke niikuinii!
Millest selline enesekindlus?
Teadsin, et me teeme nii hea pakkumise, millest paremat on raske teha. Olime selleks valmistunud. Teised ei olnud. Igas hankes on alati paar nõrgemat kohta. Seal otsiti soodsaimat ruutmeetrihinda. Meie tegime korterid võimalikult suured ja võimalikult väikeste vannitubadega, sest märgade ruumide ehitus on peaaegu kaks korda kallim.
Nii saigi meie ruutmeetrihind võimalikult madal. Lahendasime optimeerimisülesande filigraanselt.
Kas oli vaja parteikassasse panustada?
Teadsin, et Savisaarega väga palju kokku ei ole mõtet saada. Aga võin, käsi piiblil või Warren Buffeti raamatul, kinnitada: Savisaarest ei olnud mingit kasu. Teda ei huvitanud majandus, ta ei tundnud seadusi ega isegi Tallinna linnavalitsuse süsteemi. Ta oli kaotanud kontakti planeediga Maa. Savisaar on üldiselt täiesti ülemüstifitseeritud inimene.
Võitlesime iga lepingupunkti eest nagu lõvid. Meie vastas olid poliitikud ja ametnikud neljaks aastaks, meie aga võitlesime 30aastase lepingu eest. Nemad tahtsid poliitilist kapitali, meie tahtsime kasumit teenida. Nende jaoks oli see dimensioon hoomamatu.
Müüsid koos äripartneritega 2015. aastal Raadiku munitsipaalmajad enam kui 100 miljoni euroga ameeriklastele. Oli see sinu elu tehing?
Sain sellest tehingust 30–40 protsenti oma tänastest teadmistest ja kogemustest. Meie vastas oli fond, mille varade väärtus on rohkem kui neli triljonit dollarit. Igas triljonis on miljon miljonit. Tuhat miljardit! Päris palju raha. Meie vastased olid meist kogenumad, targemad, rikkamad. Kuidas rääkida sellistega läbi, et saavutada endale sobiv tulemus?
Mida sellest kogemusest õppisid?
Sain teada, kui oluline on selliste tehingute puhul psühholoogia, ajaloo tundmine ja igasugused muud asjad. Mitte niivõrd argumendid.
Ameeriklased arvasid, et ütlevad kohe alguses suure numbri ja õpetavad maapoisid elama.
Arvasid, et kui lähme läbirääkimistele, siis neil on palju ressursse, meil vähe. Ja lootsid, et hakkame järjest järele andma, sest miljonid terendavad ees. Nad teavad, mis hinnaga me asja ostsime, ja võivad ühel hetkel öelda: kuulge, poisid, kas teile siis tõesti kamba peale 20 miljonist ei aita?
Ainus vastus saab olla, et ei aita. Sest me oleme vaesed.
Juba esimesel presentatsioonil kuulasime, kui rikkad, edukad ja tublid nad on. Ütlesingi siis neile: ma kuulasin kolmveerand tundi, kui rikkad te olete. Ma tahaks ka olla ühel päeval rikas. Või kui ise ei saa, siis ehk lapsed saavad. Seetõttu ei saa ma ühtegi senti ära anda, mul on seda raha hädasti vaja. Tohutult põnev oli mitte alla anda.