„Laske mul hääletada! Laske mul hääletada! Laske mul hääletada! Ma võin seda päev otsa karjuda.“

„Laske mul hääletada! Laske mul hääletada! Laske mul hääletada! Ma karjun seda nii kaua kui tarvis. Come on, inimesed, laske mul hääletada!“

Pikalt, raevukalt ja üha uuesti karjub seda teksti trullakas keskealine proua. Tema hääl kõlab üle mitme tänava. Aasta on 1899 ja mina olen Van der Linde gängi liige Arthur Morgan. Tõmban oma isiku varjamiseks rätiku näo ette ja valin prouaga vestluseks lepitamatu kõnemaneeri.

Mõttevahetus lõpeb sellega, et proua nimetab minu leiget suhtumist valimas käivatesse inimestesse küüniliseks. Otsustan talle peksa anda. Minu esimene rusikahoop lööb ta pikali. Virutan paar korda ka jalaga.

Lisaks minule on viimase kümne päeva jooksul sama naisõiguslast peksnud veel kümned miljonid teised Arthur Morganid. Tegemist on kõigest arvutimänguga „Red Dead Redemption 2“. Esimesel nädalal müüdud koopiate arvu põhjal on see kõigi aegade edetabelis populaarsuselt teine mäng „Grand Theft Auto 5“ järel.