Selline järeldus seisab Birgit Viru magistritöös „Pikaajalised muutused lumikatterežiimis Eestis perioodil 1951–2015“, mida ta hiljuti Tartu ülikooli geograafia osakonnas kaitses.

Püsiva lumikatte alguse osas väga suuri muutusi pole, küll aga lume sulamise aja ehk kevade saabumise osas. See on nihkunud nädalaid varasemaks kui 1951. aastal. Suurim on see muutus Tartus – lumi sulab nüüd neli nädalat varem. Tallinnas on lumikatte lagunemine nihkunud kaks nädalat varasemaks. Erand on Narva – seal sulab lumi ka nüüd umbes samal ajal kui 1951. aastal.

„Püsiva lumikatte lõpp on enim varasemaks nihkunud Mandri-Eestis, muutused on väiksemad rannikualadel ja Lääne-Eesti saartel,“ kirjutab Viru.

Muutunud on ka lume hulk – Põhja- ja Kesk-Eestis on aasta maksimaalne lume paksus vähenenud, Kagu-Eestis ja Edela-Eesti saartel suurenenud. Kõige rohkem on lumikate õhenenud Jõgeval, ent Viljandis on lumi isegi natuke paksem kui 20. sajandi keskel. Aga kui Tartu kant on lume kadumisest enim puudutatud, tuleks Tartu maraton ehk veebruari lõpust varasemaks tuua?