Eelmisel nädalal tähistasime Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 25. aastapäeva. Riost jõudsid tagasi olümpiamängude kangelased. Inimesed olid eriliselt sõbralikud ja hoolivad. See oli just selline hetk, kus oleks tahtnud öelda – Peatu, hetk! Ma viivuks, aeg, su võtaks maha – just nii nagu laulus, mille kirjutasid arstiteaduskonna tudengid 1981. aastal ja mis oli minu tudengiaastate laul. Natuke naiivne, ent ehtmalevlik ja kaunite sõnadega. Sellel laulul ei ole mingit sidet Eesti iseseisvuse taastamisega, aga millegipärast meenus just see laul, kui püüdsin peatada eelmise nädala kauneid hetki, kas või viivuks, et need paremini meelde jätta ja hiljem meenutada.

Minuvanused (olen sündinud 1962. aastal) mäletavad 1991. aastat, aga tänastel 25aastastel ja noorematel ei ole seda mälestust. Neil ei ole isiklikku kogemust okupatsioonist ega laulvast revolutsioonist. Neile on vaba riik sama loomulik kui viisavaba reisimine js välismaal õppimine.

Milliseid hetki hakkavad meenutama iseseisvas Eestis sündinud noored? Milline on Eesti parim võimalik tulevik ning kuidas sinna jõuda? Käesolev Ekspress püüab ette vaadata ja osale küsimustele vastuseid pakkuda.

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet