Igas loos on tähtis ka see osa, mida ei jutustata. Postimees külastab pagulasteema kontekstis Malmöt ja raporteerib, et tegu on rahuliku linnakesega. Kui selles loos oleks sõna saanud kohalik rabi ­Shneur Kesselman, oleks Malmö kohta ehk kuulnud muud. Sama kehtib poliitikute kohta, kes kurdavad idaeurooplaste sallimatuse üle, vihjates holokaustile – aga jätavad rääkimata, et ainsad sünagoogid ja juudi koolid tänapäeva Euroopas, mis ei pea varjuma metallidetektorite, okastraadi ja turvameeste armee taha, asuvad idas.
Ahto Lobjakas rääkis AKs, et oktoobris avati Kopenhaagenis Taani suurim šiia mošee – mainimata, et nädal varem toimus Kopenhaagenis ka teistsugune üritus – sõnavabaduse teemaline konverents. Moodsate euroopalike väärtustega kooskõlas räägiti sõnavabadusest paksude müüride ja politseiahelike kaitse all. Konverentsi afterparty jäeti üldse ära, sest restoranipidajal hakkas hirm, kui sai teada, et kutsutud on ka mõned toimetajad ajalehtedest, kus omal ajal avaldati Muhamedi kohta käivaid karikatuure. Ja Norra kuulsaim karikaturist Finn Graaf, kelle leivanumbriks on Iisraeli poliitikute kujutamine SS-laste ja koonduslaagrivalvurite mundrites, tõmbab enda jaoks (kahtlemata väga euroopaliku) piiri: Muhamedi tema piltidelt ei leia, sest “ma ei taha, et mul kõri läbi lõigatakse”.