Möödunud esmaspäeval jõustus kohtumäärus, mille alusel sai enne tähtaega vabaks Ahliman Zeinalov – Tallinnas asuvate hästituntud šaslõkirestoranide Šeš-Beš, Kiš-Miš ja Bakuu peremees, kes läks vangi suure uimastiäri rahastamise eest.

„Alik“ kuulus enne vahistamist siinse aseri kogukonna liidrite sekka, unistas Aserbaidžaani kultuurikeskuse loomisest Tallinnasse. Tema kaasmaalased korraldasid mehe vabastamiseks isegi piketi Bakuus, kui president Toomas Hendrik Ilves jaanuaris 2009 Aserbaidžaani pealinna külastas.

Kui tavaliselt kohaldab kohus ennetähtaegselt vabastatutele käitumiskontrolli – näiteks peavad nad kandma nn elektroonilist jalavõru –, siis Zeinalovi puhul läks teisiti.

Eesti ametnikud ei pea tema käekäigu pärast enam muretsema. Zeinalov võeti teisipäeva hommikul Jõhvi vanglas vahi alla, viidi Tallinna lennujaama ja pandi kell 13.00 väljunud Tallinn-Istanbuli liinilennuki peale. Zeinalov sõitis oma esiisade maale.

Väljasaatmine toimus põhjusel, et mehel puudus Eesti elamisluba. Selle ja halli passi kaotas ta vangi sattumisega.

KAUA VANGIS: Ahliman Zeinalov istus trellide taga detsembrist 2007 ehk üle kümne aasta. Foto: Toomas Huik/Postimes

„Täna Ahliman helistas, on elus ja terve, kenasti Aserbaidžaanis,“ ütles teda kaitsnud vandeadvokaat Sven Sillar eelmisel neljapäeval Ekspressile.

Tema sõnul eelnesid Zeinaliovi vabastamisele pikad läbirääkimised Eesti võimuorganite ja Aserbaidžaani konsulaadiga Tallinnas. Varasemalt olid Eestist Aserbaidžaani lahkunud ka Zeinalovi abikaasa ja laps, kes loobusid vabatahtlikult Eesti elamisloast.

Zeinalov saabus Eestisse 1986. aastal seitsmeaastasena, kui tema kodukohas Mägi-Karabahhias algas sõda. Lapsed jagati sugulaste vahel. Väike Ahliman toodi Tallinna.

Ta kasvas üles, abiellus, sai tütre isaks. Rajas kolm söögikohta. Zeinalovile kuulus mitu kinnistut ja ta sõitis ringi 7. seeria BMWga, kuigi mehe ametlikud tulud polnud suured. Zeinalov väitis, et sai raha kihluse, pärandi ja pulmakingituste kaudu, kuid kohus teda ei uskunud.

Kriminaalpolitsei pidas Zeinalovit hoopis siinsete aserbaidžaani rahvusest kurjategijate üheks ninameheks. Ekspress on varem kirjutanud, et vähemalt paaril korral üritati teda tappa. Ühel korral tulistas teda püstolist mees, kelle politsei hiljem Tallinna Sadamas sõelapõhjaks lasi. Teisel korral ei läinud õnneks granaadirünnak Zeinalovi kodumaja juures.

Trellide taha sattus Zeinalov tänu teisele kurjategijale. Tollele meenus järsku, et just Zeinalov rahastas 2005. aastal 6 kilo marihuaana ja 120 kilo hašiši toomist Hollandist Eestisse. Kaaskurjategijad hüüdnud Zeinalovit töökoha tõttu Šašlõkiks.

Kohus saatis Zeinalovi 14,5 aastaks vangi. Lisaks pidi ta tasuma riigile 736 000 eurot, mis olevat laekunud narkoärist.

Sillarile algas Zeinalovi vabastamise lugu hoopis teise narkoärika Andrei Tšervjakovi esindamisest. Tollele mehele anti kümnendi alguses valida: kas teha prokuröriga kokkulepe, minna „vabatahtlikult“ 18 aastaks vangi ja poole aja äraistumisel taotleda ennetähtaega vabastamist või lähevad tema kuriteod arutamisele üldmenetluses ja riiklik süüdistaja Margus Kurm nõuab mehele eluaegset vangistust.

Ühtegi narkoärikat pole Eestis eluks ajaks trellide taha saadetud, kuid Tšervjakov pelgas seda tõsiselt. Ta valis esimese variandi ja sõlmis advokaat Andres Gorkini abiga kokkuleppe.

Viis aastat tagasi hakkas Tšervjakovi esindama Sven Sillar. Ta töötas selle nimel, et klient saaks poole karistusaja pealt vangist välja.

Riigiprokuratuur ei pooldanud seda, kuid polnud ka vastu. Ja juhtus ime. Mullu märtsis sai Tšervjakov tingimisi vabaks.

Ükski teine vang pole Eestis pääsenud trellide tagant nii kaua enne õiget aega: tal oli veel istuda kaheksa aastat ja kaheksa kuud.

Samal ajal töötas Sillar ka Zeinalovi heaks. Kuid seal ei liikunud asjad nii nagu Tšervjakovi puhul: aseri vabastamisega polnud nõus riigiprokuratuur ega kohus.

Mis sest, et Zeinalov omandas vanglas puidupingitöölise eriala, kõrghariduse tootmise organiseerimise ja juhtimise erialal ning tegi eesti keele eksamid tasemel A2 ja B1. Tal puudusid distsiplinaarkaristused, ta saanuks tööle akutehasesse ja vangla arvutiprogramm hindas, et uue üldise kuriteo toimepanemise tõenäosus järgneva kahe aasta jooksul on tema puhul vaid üheksa protsenti. Siiski ei lastud teda välja. Vangla teatas, et Zeinalov on ühiskonnale kõrgohtlik ja tema tuttavate sekka kuuluvad kriminaalse taustaga tegelased.

Ei aidanud seegi, et Zeinalov sai esimese Eesti vangina õiguse ÜRO inimõiguste komitees ja kuulutas välja näljastreigi. Need mõjusid Eesti jõuametkondadele nagu hane selga vesi.

Zeinalov pelgas, et saabki vabadusse alles juunis 2022.

Kuid Sillar ei jätnud jonni ja taotles ennetähtaegset vabastamist koos kohustusega Eestist lahkuda. Samamoodi nagu on Vene kurjategijaid saadetud Eestist Venemaale.

Kuid seegi polnud kerge, sest Zeinalovil polnud ka Aserbaidžaani kodakondsust.

„Pärast pikki läbirääkimisi Aserbaidžaani konsulaadiga, Riigiprokuratuuriga ja teiste võimuorganitega jõudsime siiski kokkuleppele, millega Ahlimani abikaasa ja laps loobusid Eesti elamislubadest, lahkusid vabatahtlikult Eestist ning Aserbaidžaani konsulaat nõustus Ahlimanile väljastama ajutise reisidokumendi, kui kohus peaks ta vangist vabastama,“ ütleb Sillar. „Riigiprokuratuur oli sellega nõus. Kõik kokkulepped pidasid ning Eesti maksumaksja ei pea enam tasuma Ahlimani ülalpidamiskulusid Jõhvi vanglas.“