Järjekordne juhtum elust enesest. Lappan poes riidepuul kleite: inetu muster; kes sellist lõiget kannab?! Väike number, hiiglaslik number. Oh, jackpot! Mõnus kangas, õige suurus, armas lõige. Läheb proovimisele!

Ma ei tea, mida teie riidepoe proovikabiinis teete, aga mina keerutan end üht- ja teistpidi, et näha, kuidas kleit seljas istub. Vaatlen end pigem „makrotasandilt“. Nii juhtuski viimasel korral, et kui ma koju jõudes uue hilbu selga panin, avastasin helesiniselt dekolteelt inetud pruunikad plekid. No kurat! Mille pagana pärast pean kodus korraldama eriplekipuhastust?!

Vihastasin, sest see pole esimene kord. Nüüd sattus valvsuse kaotamise tõttu selline ese mu koju. Et miks see mind, ostlejat, häirib, kui mõni määrdunud riie poestangel ripub? Esiteks pole harv juhus, kui just määritud riie on sobivas suuruses – siis jääb see ostmata. Teiseks on riiete määrimine lihtsalt poodnike suhtes ebaviisakas.

Näen lahendusena kahte varianti. Edaspidi kontrollin millimeeterhaaval, nina mööda kleidiserva vedades, ostetava kauba puhtust. Ning kaasan šoppamisvarustusse luubi ja UV-lambi.

Kuulge, palju mõistlikum lahendus oleks ju hoopis kõigil meigihoolikutel poodlema minnes krohv näkku panemata jätta. Proovikabiiniselfid ei vaja HD-meiki ja on kaduvväike võimalus, et teid Zarast või H&Mist otse kaamera ette tõmmatakse.

Kohe algavad hooajaallahindlused. Nägu puhtaks!