Melanhoolne ja võimas „Helene“
Maria Ulfsak kiidab kunstnik Helene Schjerfbecki saatusest rääkivat Soome eluloofilmi.
Soome režissööri Antti J. Jokineni teatakse Eestis vast kõige enam „Puhastuse“ (2012) järgi, mis valmis Sofi Oksaneni romaani põhjal. Jokineni uusim, 2020. aastal valminud „Helene“, mis koroona tõttu alles nüüd Eesti kinolevisse jõudis, on nii mõneski mõttes märkimisväärne film, mis tõestab, et lavastajana on Jokinen väga suure sammu edasi liikunud. Märkimisväärne esiteks sel põhjusel, et „Helene“ on kunstilises mõttes läbi ja lõhki õnnestunud. Olgem ausad, selline asi on viimasel ajal pigem haruldus. Ei mingit labasust, samuti on suudetud vältida enamikku „kunstnikufilmidele“ ja naiste edulugudele omaseid klišeesid. Võiks öelda, et „Helene“ ei astu seda lollakat sammukest vaataja teenindamiseks ja ei tee tema eest tööd ära, vaid pigem nõuab publikult teatavat kannatlikkust, mis lõpuks ära tasub.
