Pealekasvava põlvkonna kokkupuude kaasaegse kunstiga on väga ebaühtlane ning sõltub suuresti koolis neid juhendava õpetaja arusaamadest ja entusiasmist. Mõni õpetaja mõistab ise nüüdiskunsti ning jagab seda õpilastega, teine on veendunud, et parimad maalid tehti sada aastat tagasi ning räägib seda ka õpilastele. Samas, kõigis uutes koolides on juba kaasaegset kunsti, mida õpilased näevad iga päev ning mis võiks neile korda minna. Riigi raha eest maju ehitades või renoveerides on kohustuslik kulutada 1% eelarvest kunstiteose tellimisele. Seni on konkursi tulemusena tellitud füüsilisi objekte, olgu need siis seinamaalid või hoonega sobituvad skulptuurid. Karta on, et nii mitmeski kohas on need protsendikunsti raames tellitud teosed ajaga muutunud või muutumas samasuguseks mõistmatuks monumendiks nagu eespool nimetatud linnaruumiobjektid. Andekad ja tublid autorid on olemas, kunstiline kvaliteet on olemas, teostus on äge, aga tähendus, mõte ja vajadus jäävad ajas järjest kaugemaks, sest füüsiline ruum on noorte jaoks kaotamas oma positsiooni digitaalsele ruumile.