27.06.2022, 10:58
Olga lugu. Pool südamest on Eestis. „Jäime kuulirahe all ellu tänu autojuhi julgusele. Muud varianti põgenemiseks polnud“
„See oli kõige õudsem päev minu elus,“ meenutab Olga sõja algust. Ta ei osanud siis veel ette kujutada, kuidas kolm kuud hiljem kihutab autos, millest paremale ja vasakule langevad mürsud.
ÄHVARDAV: Olga pages Melitopolist, sest jätkuv okupatsioon ja lähenevad Ukraina väed tõotavad saabuvaid lahinguid.
FOTO: Kollaaž: erakogu, Mariupol Now / Telegram
Toomas (56) istub Soomes mökki verandal. Suvi on kohe päral, oravad jooksevad vaat et üle varvaste ning õige aeglaselt, otsekui kummitusena liugleb puude taga, Soome lõunaranniku saarekeste vahelt mööda hiiglaslik reisilaev. Päike on loojumas, taevas oranžikirju. Aga Toomasel pole aega seda kõike imetleda. Ta toksib ärevalt telefoni. On 18. mai.
Ta pole oma naist Olgat (45) juba neli kuud näinud. Aeg-ajalt saavad nad helistada või videokõne teha. Olga on Melitopolis. Ida-Ukraina linnas, mille Vene väed vallutasid sõja esimestel päevadel. Nelja päeva eest pidi Olga alustama teekonda Melitopolist Kiievisse, aga plaan ebaõnnestus. Järgmisel hommikul on uus katse.
Olga peaks istuma autosse, mis viib ta Vene okupatsiooni alt läbi mitmete kontrollpunktide 125 kilomeetri kaugusele Zaporižžjasse. Pole aga mingit garantiid, et avantüür õnnestub. Seda enam, et juba mitmendat päeva seisavad sajad autod Zaporižžja poole viiva tee pervel. Venelased ei lase neid edasi.
„Kasutavad inimkilbina,“ oletab Toomas, „siis ukrainlased ei pommita.“
***
Toomasele meeldib Ukrainas väga. Muidu käreda jutuga mees tunnistab vaikselt, et Ukrainas on isegi parem kui Eestis.
Ta on üles kasvanud Eestis, sündinud aga kärgperre, millest pool elab Ukrainas. „Isa oli mul jah, kangelane,“ muigab Toomas. Aastate jooksul hakkasid poolõed-vennad omavahel mõnevõrra läbi käima. Kaks venda elasid Melitopolis, üks õdedest Kesk-Ukrainas, üks Tartus.
Üks vendadest pakkus Toomasele äri tegemise võimalust. Sellest asja ei saanud, kuid Ukraina hakkas Toomasele nõnda meeldima, et ta hakkas seal külas käima. Ja leidis sealt ka naise – Olga. Nad on abielus ja Toomasel on Ukraina alaline elamisluba.
„Olen palju edasi-tagasi sõitnud ja see on meeletu, kuidas Zelenskõi ajal kõik on muutunud. Mul pole lihtsalt sõnu! Butša on nagu meie Viimsi, ainult et ilma mereta ja ilusam. Meil pole ühtki nii ilusat paneelmaja kui Butšas. Tähendab – oli. Novembris minnes pidin kontrollima, ega ma valesti sõitnud, sest kõik oli tundmatuseni muutunud: tee sile nagu peegel, piirded läigivad, reflektorid säravad. Melitopolini välja, kahe kuuga tehti kõik suuremad teed korda. Eestis nii häid teid ei ole,“ räägib Toomas.
Melitopolis on venemeelseid palju, tunnistab Toomas. 2014. aastal oodati, et Vene võim sinna laieneks. Aga nüüd enam mitte. Donbassis toimuv – kuidas nn rahvavabariikide loomisega pole kellegi õuele õnne saabunud, rahvas elab endiselt vaeselt – on olnud karm õppetund. Praegu ollakse rahul, et selles sõjas on enamikul linnaelanikel kodu terve ja tuba soe.
Toomase perekonnast küüditati teise maailmasõja ajal mitmed inimesed Siberisse, lapsed surid poolel teel. Sestap on ta praegu toimuva suhtes tundlik. Ja tõre. Nõukogude võimu nende lapsepõlvekodus ei kummardatud (jõuludel kaeti ikka aknad tekiga ja toodi tuppa kuusk), aga karmist minevikust laialt ka ei räägitud.
„Poisikestena neist asjadest ei teadnud, võtsime luuavarre, sidusime rätiku külge ja mängisime sõda. Vanaema tuli seepeale jooksuga: kas tahad Siberisse minna?!“
Oma parima sõbra Ukrainast, Sergei, leidis Toomas seetõttu, et tal oli taksot vaja. Koos sõideti riik risti-põiki läbi, tuhandeid kilomeetreid. Sõprus oligi sündinud. Nüüd on lood keerulised.
„Sergei on venemeelne. Ma ei jõudnud teda nii palju veenda. Aga naise ja lapse saatis sõja jalust ära – Tšehhi. Vahel saadab mulle Viberis mingeid videosid. Need on kõik täielik jama. Kui küsin, kust ta sellist feiki leiab, on vaikus. Olen talle rääkinud, et venelastest pole midagi loota. Aga tema sõitis siiamaani ringi punaste papist juhilubadega, peal CCCP.“
Veel enne sõja algust paistis, et Sergeil pole midagi selle vastu, kui Venemaa Melitopoli sõjaga enda koosseisu haarab.
Toomase mahitusel astus aga Sergei viimastel aastatel samm sammu haaval tänapäevale lähemale. Esialgu vahetas juhiloa välja, siis soetas korteri, võttis Ukraina passi. Nüüd vaatab Toomas pealt, kuidas sõber ajaloo hammasrataste pööramist valusalt üle elab. Vist hakkab siiski Euroopa poole kalduma.
Üks Toomase poolvendadest on samuti venemeelne. Ta sõitis naisega Venemaale juba enne sõda. Sellest saati on suhtlus täielikult katkenud.
2021. aasta 13. detsembriks, enda sünnipäevaks, tuli Toomas Eestisse. Ta plaanis tagasi minna mõne kuu pärast.
„See on kõige hirmsam päev minu elus,“ ütleb Olga. Sõja alguses ründasid venelased Melitopoli lähistel asuvat lennujaama. Olga nägi oma silmaga, kuidas kõik plahvatas ja põles. Siis veeresid tankid juba linnatänavatele.
„Elu jäi justkui seisma. Võttis aega, et toimuvat mõista.“
Ukraina väed taandusid linnast ja elurajoonide tolmuks pommitamist, nagu juhtus Mariupolis või Kiievi lähistel, Melitopolis ei toimunud. Olga sai elada oma korteris, isegi veidi aega tööd jätkata. Püsis lootus, et ehk Ukraina väed naasevad. Aga tankid ei lahkunud. Ja varsti tõmbasid okupandid linnas vardasse vene lipu, asendasid linnapea endale sobivaga. Melitopol oli okupeeritud. Elanikele kangastus õõvastav deja vù: ka 2014. aasta sõja alguses okupeerisid Vene väed Melitopoli ning võõrvõim jäi linn kaheks aastaks.
Iga järgneva päevaga kasvas Olgas tuttav tunne, et muutust ei tule.
„See oli nagu lõputu küünlapäev. Töö- ja tavaelu katkes, ringi liikuda ei saanud, tavalisi jutte ei räägitud,“ seletab Olga. Keegi ei tervitanud Vene vägesid rõõmupisarate ja punaste nelkidega. Vastupidi – rahvamassid kogunesid tänavatele ja astusid paljakäsi soomusmasinate vastu. Toomas soovitas Olgal meeleavaldustest hoiduda – kui tahta linnast pääseda, on turvalisem, kui pole kellelegi millegi ärritavaga silma jäänud.
Vägivalda Olga ei näinud, aga jutud liikusid. „Nad ei saanud palju ja avalikult vägivallatseda, sest pidid linnarahvas lojaalsust kasvatama,“ räägib Olga. Tasase oleku ja häälega on ta Toomase täielik vastand.
Usaldusväärseid variante põgeneda oli vaid üks: autoga. Vaid üksikutel Ukraina organiseeritub bussidel õnnestus vahejuhtumiteta Ukraina aladele jõuda. Mõne bussi kaaperdasid venelased, mõne teise suunasid hoopis Krimmi. Kevadel aga tekkisid Telegrami ühismeediakeskkonda grupid, kus autojuhid andsid teada, et on nõus inimesi Melitopolist välja sõidutama. Toomas asus gruppe läbi kammima, otsima tuttavaid, usaldusväärseid inimesi. Sõjaudu varjus võib ju leiduda neidki, kes raha endale taskusse panevad ja pageja okupantidele üles annavad.
„Üleveo“ hind oli ümberarvestatuna 350 eurot. Ukrainlasele peaaegu keskmine kuupalk. Kuna Olgal enam tööd polnud, saatis Toomas talle raha. Kuidas aga käib sularaha kättesaamine linnas, kus puudub ühendus moodsa maailmaga? Poodides. Sina teed poele makse ja müüja loeb sulle peo peale sularaha samas summas. Grivnades. Kauplus võtab teenustasu umbes seitse protsenti.
Rahast vaid osa läheb autojuhile, nii 50 euro jagu. Ülejäänu aga „kulub“ teele jäävates kontrollpunktides. „Venelastele on see hea äri, iga suurema linna või asula ees võtavad raha. Mõned autojuhid viivad ka suitsu. Kahtlane, kas see reamees ise raha saabki – jagab kõik ülematele laiali,“ räägib Toomas tuttavatelt kuuldut. Kuidas see päris elus käib, ei tea veel ei Olga ega Toomas.
Ükski kokkulepe pole sõja ajal sajaprotsendiline. Esimene juht, kellega Olga pidi Zaporižžja poole teele asuma, otsustas hoopis ise koos perega minema sõita. Siis leidis Olga ise uue juhi. Naisterahva. „Kutsume teda kangelasemaks,“ ütleb Olga peaaegu kuu aega hiljem Ekspressile.
***
19. mai külmal hommikul kell 5.30 sõitis Olga maja ette auto. Ta istus autosse, kaasas vaid üksikud kõige tähtsamad asjad. Enne minekut andis Olga oma korterivõtmed naabrinaisele. Ja kustutas telefonist kõik, mis vähegi Ukraina sõjaväega seotud. Sealhulgas Toomase saadetud pildi temast Ukraina sõjaväevormis.
Olgal oli ka üks reisikaaslane, kes aga polnud tavaline linnakodanik, vaid Ukraina lennuväe ohvitser. Mõistagi erariietes, laps süles. Kui Toomas sellest hiljem kuuleb, tõuseb ta vererõhk: „Kui venelased oleks sõjaväelasest teadnud, oleks auto kindlasti sihtmärgiks võetud ja sodiks lastud.“
Juba päevi seisis Zaporižžja maanteel ummikus sadu autosid. Venelased lihtsalt ei lasknud neid edasi. Olga kangelasema-autojuht otsustas valida teise tee. See oli n-ö hall ala, mis polnud ei Ukraina ega Vene vägede võimu all. See tähendab, et suure tõenäosusega võib seal tule alla jääda. Aga kui läheb õnneks, on see tee ilma tüütute ummikute ja kontrollpunktideta. Mõnest kontrollpunktist tuli linnas väljudes siiski läbi minna.
„See on firmasaladus,“ ütleb Olga, kui küsida, kuidas okupantidele meelehea pakkumine välja nägi. Midagi justkui toimus, aga mis täpselt, jäi Olga jaoks arusaamatuks. „Kõik oli enne ära korraldatud ja nad teadsid, et me tuleme.“ Aga edasi algas metsik lääs.
Osa maad ära sõitnud, peatas autojuht masina. Eespool hakkas pommitamine järjest tihedamaks muutuma.
Gradid, tõdes Olga. Nüüdseks on vist kõigil rinde lähedal elavatel ukrainlastel selge, mis häält teeb üks või teine raketiheitja.
Olga ja teised põgenikega autod ootasid umbes tunnikese. Siis sõideti edasi. Aga õnn oli üürike, peagi hakkasid taas tee veerde pommid langema. Nüüd polnud muud, kui lihtsalt autojuhile loota. „Kangelasema“ kasutas järjest vängemaid sõnu ja andis aga gaasi. Ja juurde. Ja juurde. Ja juurde.
Kuni jõuti ukrainlaste kontrollpunktini.
„Sellistel hetkedel pole midagi mõelda ega teha. Meil vedas. Ja tänu autojuhi julgusele jäime ellu.“
Sama moodi, „ülevedajatega“ pages Melitopolist pool Olga trepikoja elanikest. Ja pageks veel paljud linnaelanikud, kui lihtsama vaevaga, odavamalt ja turvalisemalt saaks. Seniks oodatakse oma sõjaväe tulekut ja linna vabastamist. Kuigi mõrult. Sest aimatakse, et rahumeelselt ja vägivallatult see ilmselt juhtuda ei saa.
Kodulinna maha jätta on raske ja see tekitab isegi süümepiinu, ütleb Olga. „Justkui jätaks oma kodu okupantide kätte ja meelevalda, ise põgenedes.“
Pärast Zaporižžjasse jõudmist istus Olga rongile ja sõitis Kiievisse. Kogu retkele kulus umbes 36 tundi. Seda on isegi vähe – Toomas arvestas esialgu 3–4 päevaga. Aga ta ei arvestanud teekonda Gradide all.
Varsti kohtusid abikaasad taas Kiievis. Toomas oli Eestis ladunud autole hunniku killuveste ja toidukraami ning võtnud ette tuttava tee Ukrainasse.
Olga aga mõtleb juba sõjajärgsele tulevikule nagu enamik ukrainlasi. Muidugi Ukraina võiduga.
„Meil tuleb uuesti nullist alustada, aga ukrainlased saavad ette keerata puhta lehe.“
Märtsi alguses ilmub Ukraina eestlaste Facebooki gruppi postitus: „Minu õde saatis videod ja pildid ühest Ukraina külakesest, kus ollakse venelaste tulekuks valmis. Ta magab nagaan padja all.
Kirjutaja on Taimi Jaansalu, Toomase poolõde. Ta kirjutas seal grupis oma õest Annast. Õed suhtlevad tihedalt ja käivad üksteisel aeg-ajalt külaski. Sõja puhkedes ei möödu päevagi, kui Taimi Annale ei mõtle. See, et õde käed rüpes ei istu, Taimit karvavõrdki ei üllata. „Me oleme selles osas sarnased, tegutsejad,“ ütleb Taimi, kes ise elab Tartus.
Veebruari alguses suri Taimi ema Melitopoli lähistel oma kodus. Võib-olla ongi nii parem, et ema kolm nädalat hiljem alanud õuduseid ei näinud, arvab Taimi.
Anna elab Kesk-Ukrainas, ta on abielus ukrainlasega, Taimiga räägib ta vene keeles. Pommid hakkasid Anna kodukanti kukkuma esimese sõjanädala lõpus. Selleks hetkeks olid külaelanikud valmistanud kastide viisi Molotovi kokteile. Anna tegi sellest kõigest videoid ja pilte ning saatis Taimile: „Ma jään Ukrainasse, ma ei põgene ja ei loobu oma majast, oma linnast. Olen juba relva kätte võtnud ja positsioone ei loovuta! Las kardavad mind! Ma armastan teid kõiki! Meie linn on endiselt kaitsepositsioonil. Ootame „külalisi“, kokteilivaru on valmis.“
Õed lepivad kokku, et Anna saadab iga päev endast sõnumi. Järgmisel päeval, 3. märtsil saabubki teade: kõik on rahulik. Siis aga vaikus. Taimi hinge kerkib mure. Aga muud teha ei saa, kui loota ja oodata.
Nädal aega hiljem, 12. märtsil saadab Anna uuesti sõnumi. „Kõik on korras. Saime täna hommikul veidi pommitada,“ seisab seal.
Edasi on taas vaikus. Nüüd juba neli kuud.
Taimi töötab linnaliini bussijuhina. Märtsist saati satub talle sageli bussi ukrainlasi, kes on pisut eksinud või näevad räsitud välja. Kui keegi temaga rääkima satub ja kuuleb, et pool Taimi õdedest-vendadest on Ukrainas, jagub juttu kauemaks. Iga kord saadab ta ka mõttes õe poole häid soove.
Artikkel on valminud koostöös MTÜ Mondoga, Euroopa Liidu, Kultuuriministeeriumi ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahastatud projekti „Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil“ raames ning ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.
